Älloviinid, ilmariinid

Roomas roomlase kombel, või kuidas see antiikne tarkusetera ütlebki. Halloween on selline tore kultuurineutraalne tähtpäev, mida Põhja-Ameerikas on üsna turvaline juurutada, kedagi ei saa sellega otseselt ära solvata (erinevalt meie mardipäevast, mis mõned aastad tagasi välistudengeid ikka kuuldavasti solvas). 

Valmistume meiegi. Tervitusleht (vaher? kas tõesti?) läheb hommikul naaberpargi vanameestele, jutumulliga tont jääb ukse peale lahkeid portugali koristajatädisid ootama, kes olid meile juba täna ja küsimata ukse külge kommikoti riputanud.  

Johannes Pääsukese tõeline elu

Järjekordne setu reklaamfilm. Aga seekord pigem ikka haltuura kui kunst. See pisarapressimine seal lõpus, et "poisid kui ponksid, aga näe läksid mõlemad ilmasõja nahka" ei mõju ka eriti siiralt.

Kevadine kärbes

Esimene kevadine ilm, tuppa tulles avastasin äkitsi, kui armsasti tuhkapäine kärbes ja viimane järele jäänud kiivi olid ennast lillelist aasa kujutavale puuviljakandikule tõtt vaatama sättinud. Ui jee, kui nee nüüd paljunema akkavad. Kassid maja peal juba mitu päeva loovad sobivat meeleolu. Kevad mis kevad.

Islam ja pudism

Usundiõpetuse konspekt, II C.

Metssead

Kunagi kauges nooruses, kui ma veel yldse Kirjandusmuuseumi (ega ka yhegi muu muuseumi) töötaja polnud, sain mingitel salapärastel asjaoludel kingiks yhe kirmuse aastaraamatu. Jäi täna näppu ja hakkasin siis aastate jooksul lisandunud kogemustepagasi valguses vaatama, mille pärast ma selle siis ikka õige tõesti pälvida võisin. Leidsin mitmeid rahvaluulekogujate Muhu-retkede kirjeldusi eri aegadest, tõepoolest lõbus lugemine. Siinkohal tervitustega Leenale (kellelt luba kysimata laenasin ylaloleva pildi alloleva teksti illustreerimiseks) õpetlik lugu metsseaprobleemist Muhus ja selle lahendamisest laulu abil. Parema loetavuse huvides on väljajätted jäetud markeerimata. Algtekst koos arhiiviviitega KM aastaraamatus nr XIV, lk 265, oma kogumispäevikusse kirja pannud Kristi Salve aastal 1974.

Kui Saare talu uksest sisse astusin, oli pidu juba käimas. Laua taga, millel oli toidupoolise kõrval ka veini ja viinapudel, istus kuus vana naist. Pakuti mullegi ühte kui teist, aga mul polnud mahti süüagi, sest naistel kippus laul peale ja pidin vaatama, et aga magnetofon käima saada. Lõpupoole laulis E. Kolu ühe soome laulu, mille keel oli küll üsna pöörane, ja kaks omaloomingulist. Lindile lauldi üsna julge sõnastusega kohalikke laule, aga ka nn. "viisidega" (naised ise seletasid: "Ega vanasti viisidega laule ei olnud palju, rohkem aidu-raidu laulud.") ja sõnastusstiililt hästi "luulelisi" laule. Kesköö paiku tahtis üks Kallaste küla naine (kaasa see ei laulnud) koju minna, et metssigu hirmutada, kuid teised keelasid ja ta jäi, öeldes: "Las neil täna öösi jõulud olla!" Metssead on siingi suur nuhtlus, arvati, et inimesed peavad varsti nende eest ära kolima. Pidu lõppes kella kahe paiku.  

Hea elu - palju kalu

Seoses iseenese ja raamatute mitmesuguste kaootiliste ja vähemkaootiliste ruumis ymber paiknemistega sattus mulle pihku imetore raamat "Purjetan punasta merda. Valik regivärsilisi merelaule" (LR 1980; ilmselgelt olympiaregatiga seoses yllitatud kogumik), kust leidsin oma suureks rõõmuks mh Muhu läänerannikut puudutavad värsid (mis iseenesest kyll pärinevad väina vastaskaldalt Jaani kihelkonnast):

Ui-tui-tui-tui Tumma Jüri,
Koguvas oli hea elu,
mets oli mere ääre peal.
Meri helises, kallas kõlises,
havid ambusid akna taga,
siiad need tulid siiates tuba.

Kena elu neh, mis seal reaki. Lisa saab otsida siit.

Organisatsiooni lood ja legendid

Osalen sel semestril koguni kahel paljutõotava nimega valikkursusel, milles teadmust paisatakse laiali doktorantidele yle kogu Ylikooli - Juhtimine ja Kuidas saada tippteadlaseks 8) Punkte on ju vaja, eksole. Esimesed kaks loengut juhtimist on nyydseks läbi elatud. Täna anti näiteks organisatsiooni väärtuste käsitelu juures järgmised definitsioonid:

* lood ja legendid - lyhikesed, lihtsad, igapäevased, segu tõest ja väljamõeldisest
* saagad - "pyhad" lood organisatsiooni algusperioodist ja loojate tublidusest
* myydid - väljamõeldised, mis väljendavad baasilisi arusaamu.

Värisege, kirjandusteadlased & folkloristid!

Hämmastavaid leide Muhu kultuuriloost

Selle kirja kirjutas Muhu noormees Vabadussõja rindelt oma pruudile neiu Eleenale, kellega ta oli kolm aastat plaani & kirjavahetust pidanud. Ma ytleksin, et verd nutab ta neid sõnu paberile pannes. Aga huumoriga saab kõigest yle ja hiljem abiellus ta teise tydrukuga (mitte Kallaste kylast).
Kiri pärineb Muhu väljapaistvaima vanavarakoguja Rein S. erakogust. Kuulata seda Tartu Ylikooli raamatukogu ees läbi telefoni taasesitatavat oli päris kummastav kogemus.

Lopi ja Lapi

Seoses sellega, et yhel lapsel oli vahepeal jälle synnipäev, ilmus majapidamisse uut kirjandust. Pildil on kombinatsioon Kreutzwaldi muinasjuttudest ja eesti raamatuillustraatorite paremikust - tänan, tänan, kirjastus Tänapäev! Kyll see on yks hea kingitus! Kas seda just mõtet algajale lugemisealisele lapsele kinkida on, sest osad lood (ja pildid) on sees ikka tegelt ju yle keskmise morbiidsed, aga no hiljemalt põhikooli lõpuks on nad ilmselt kypsed seda teost hindama. Kuna Tänapäeval oli kampaania ja seda myydi 2,5 korda odavamalt tavalisest, siis läksin poodi ja ostsin omale kohe kaks tykki veel varuks. Et siis kellelt synnipäevakutsed kõige enne laekuvad, neil on lootust.
Teine teos on "Pere ja Kodu raamatu" projektina valminud "Liisusalmid". Ei kõla just paljutõotavalt, aga kokku on pandud kõva metoodiku käega, sissejuhatuses on ära seletatud, kuidas liisusalmide lugemine mõjub rahustavalt, arendab sõnavara, rytmitunnet ja diktsiooni, aitab keskenduda ja tunnis distsipliini hoida ja teeb veel paljusid vajalikke asju. Ma täitsa usun, et nii on, eks Muda-Saadu Papa instrueeris ja karjatas meid ka ikka omal ajal kõvasti just selliseid saja aasta taguseid salme kasutades, ja see toimis hästi. Tema versioon "Pill-pill-pill paabust" poleks ilmselt siiski metoodiku tsensuurist läbi lipsanud.

Rääkivad kivid

Juhtus nii, et saatuse tahtel sai koguni kaks päeva järjest kreisilinnas kultuurat ammutamas käidud. Saatuse osa mängis siin taaskord Triin, kes kontserdil juhtus kysima, et kas ma muhulastest kõnelevat teatritykki ikka olen vaatamas käinud. Ei olnud muidugi. No paar kiiremat liigutust ja piletid viimasele etendusele olidki käes.
Kolmest Kuressaare Linnateatri suvelavastusest, mida ma Sadamaaidas vaatamas olen käinud, oli see kõige lahjem. "Reigi õpetaja" oli päris hea, "Igavesel kaptenil" oli ka mingi väike paralleelreaalsus sees, aga käesolev oli ikka suhteliselt sirgjooneline nali ilma suurema allteksti või katarsise võimaldamiseta. Ma arvan, et nad võiks edaspidi pigem ikka klassikaliste draamatekstidega õnne & jõudu katsuda. Aga või see minu ytelda.
Triinu reklaam, et on väga rahvaehtne, pidas muidugi paika. Ehkki, kui juba muhulastega tegu, siis võiks ju ka teadmiseks võtta, et Riste nime tuleb hääldada kolmandas vältes. Noh, mina muidugi ka yleinterpreteerisin ilmselt väga mitmeidki episoode oma volikoguliikme ja kylaeluaktivisti teadmistepagasi otsast. Tuli tuttav ette kyll. Yhesõnaga, ikooniline referents oli olemas, aga symboli aspekt domineerima ei hakanud.


See kivi ei kõnele miskit. On hoopis vagusi Suures väinas. Nimi on Odrakivi, sest sinna otsa oli yks odralastiga laev ennast puruks sõitnud kunagi.

Leiud padrunikastist

Inspireerituna Vahuri esmaspäevasest maastike ylepildistamise loengust asusin eile viimaks revideerima aastaid voodi all seisnud saksaaegset padrunikasti. Ylepildistamiseks sobilikke fotosid sealt välja ei tulnud (no matusepilte ongi raske yle pildistada), kyll aga muud huvitavat, nagu näiteks illustratsioonina toodud ilupilt (kommikarbikaas?), Laasu kylalisteraamat 1974-1991, Oskar Lutsu näidend "Valimised" (1928), Juhan Smuuli näidendi "Lea" kavaleht (1969) koos Panso kirjutatud elokventse õpetusega sellest, kuidas antud lavateosest aru tuleb saada. Ja neile lisaks veel ajalehe "Kommunismiehitaja" 1984. aasta 29. septembri number, mis pyhendatud 925. laskurpolgule ja 40. rahuaastale. Muuhulgas leidub seal statistika, mis näitab, et kommuniste langes Muhu vallutamisel rohkem kui parteituid sõdureid, aga ka luuletus pealkirjaga Muhu ´84. Viisistatuse kohta seal märget ei ole, aga ma arvan, et huvi ja vajaduse korral on see täiesti lauldav tekst. Tango?

MUHU '84

Möödunud on nelikümmend aastat
ajast, mis meid tookord koju tõi,
siia, kus nii kaua sõda laastas,
ellu nõnda raskeid haavu lõi.

Veel ei kustu mälestuste kaja:
Emajõe ja Narva kanonaad,
heitlus Porkunis, - neid oli vaja,
et saaks lõpuks vabaks saarte maa.

Meenub karge sügisene õhtu,
Suurel väinal kõu kui puhkes siis.
Kaatrite sööst äkki vaikust lõhkus,
lahingusse Virtsust mehi viis.

Muhumaa vabana õitsele puhkes
ajas, mille rahu endaga tõi.
Nüüd tema peret, nii töökat ja uhket,
täna meie tervitus taas leida võib.

Varsti oli kogu Eesti vaba,
varsti kõlas Võidule saluut.
Kogu Liidus, nii ka kodurajal
alustati jälle elu uut.

Muhu saar, kallis neis kargetes vetes,
koduselt kasva ja edene veel!
Edukad olgu kõik tööd ja kõik retked,
millega tulevat tugevaks teed!

Rõõmupäevi ridamisi rahus
viljakana veedetud on meil.
Valvsalt hoidkem südamete tahul
seepärast sõnu: "Sõjale - ei!"

Otto Roots,
925. laskurpolgu veteran

Wana Wara

Lisaks raamatutele lastakse mind vahest ka Hurda köiteid näppima.
Minu ylesanne ei ole tungida nende sisusse, vaid vaadata, millised lk-d katki ja kehvas seisus on, aga paratamatult ikka vahest natuke salaja loen ka.
Mõned tarkuseterad (eri kihelkkondadest, eri köidetest, tsitaadid ei ole täpsed, aga nii see rahvaluule käibki ju):
"Kena kui kelgujalas" - näägutamise väljend
Sellel perenaisel, kes kulbi supi sees keema laseb, kaob meelemõistus peast ära.
Ja vanasõna "Kellel janu, sellel jalad" läheb veel edasi ka: "...kellel kärnad, sellel küüned"...

Aga Kuusalus on muhulaste kohta 1894. aastal räägitud järgmist juttu:
Muhumaal käinud kord õpetaja külas lapsi loetamas ja peatükka küsimas. Seal tahtnud ta ka muhulaste kodusest hingeelust teadust saada ja küsinud sellepärast ühe lapse käest, kas isa kodus ka söögipalvet loeb. "Ma ei tea mitte," vastanud laps. "Noh, mis isa teil siis teeb, kui ema leent kaussi tõstab?" küsinud õpetaja. "Meil ei olegi kaussi," vastanud laps, "meie sööme kohe põrandalt paja seest." Õpetaja selitanud edasi: "Aga mis isa ütleb siis kui pajast sööma hakkate." Laps vastas: "Isa ütleb: Hoidge te kuradid et ei tee end tahmaseks mette."

Taarka

No vaat, pole ammu kirjutanud, sest pole ammu Sõgedate kylas viibinud. Täna suhestusin viimaks siis pool päeva failide metaandmete asemel koduõuele kogunenud sygislehtedega, kyll oli hea.
"Taarka" film oli ka väga hea. Viimse kui pisiasjani läbi mõeldud, ilmselt olid selle tegijad seda ikka päris mitu aastat vaimus kaasas kandnud (no lavastus ju ka oli enne). Kõik need detailid, näiteks kohmakalt kaudu taldrikut koogitykki taga ajavad lusikad Helsingisse viidud setu laulikute käes või Anna Raudkatsi äkiline inspiratsioonihetk - no viimase peal... Puulusikaga savikausist hapupiima helpiv Vasso oli muidugi kyll nagu otse "Eestlaste stereotyypide" käsiraamatust maha pandud, ja see keskealise Taarka intensiivne kyynarnukkidega vehkimine laulmise ajal tundus ka natuke ebausutav, aga no ju siis tegijad teadsid, et nii peab olema. Film oleks võinud olla võimas yldistus yhe andeka naise saatusest - pereemana allpool arvestust, lauljana teistest tugevam, aga ikkagi polnud seda nii palju, et ära teenida kogukonna aktsepti - no ja siis litsub sinna lõputiitritesse odav päevapoliitika a la "meil on nyyd Setomaa valdade liit". No ei saand ikka puhta kunstiga piirduda, tuli kohe see tõrvatilk sinna meetynnikesse poetada. Tropid.
Umbest sama hea kui oleks ylalpool pildil näha olevat siilikut pisut nt Welcome to Estonia märgiga tuunind. Vaadake parem, mis peenike ja läbimõeldud triibukujundus! Pildi tegi Sokike

Da Vinci kood

No jah, lugesin läbi Da Vinci koodi. Mitte kyll sõna-sõnalt, tõele au andes, sest stiil oli lame ja tõlge kehva, aga ma arvan, et piisavalt selleks, et isiklikus seinalehes seisukohta võtta. Poliitiliselt suunitluselt katoliku kiriku vastane teos, kus konflikti käivitab kõigi osapoolte siiras usk, et Tõde (ja sealjuures muistne!) on olemas, ning et seda saab yksteise tagant varastada. See, et synkretism ei ole mitte erand, vaid reegel, ja seda ka katoliiklikus kombestikus, on loo autorile vist yllatus, miks muidu ta seda sihukese enneolematu sensatsioonina serveerib. Muidugi, see, et kogu lugu lõpeb väikese ökofeministliku mõtteteraga, pole paha, aga see ei kompenseeri mu meelest siiski kogu eelnenud viitsadat lehekylge. Karl Ristikivi ja Umberto Eco samateemalised käsitlused on paremad.
Jätkan Ülo Tuuliku merejuttudega.


Joonis 1. Muistse paganliku viljakusjumalanna symbolitega kaetud meestekaloss. Muhu, 21. sajand.