Reisid, lühemad ja pikemad

Ees seisab taaskord üks pikem reis. Et keerukat pakkimist edasi lükata, kasutan juhust ja meenutan siinkohal veel üht äsjast lühemat reisi, mis viis kõigest kaardil suurema rohelise rõngaga näidatud piirkonda. 

St. Jacobsi linnas ja selle lähistel elavad mennoniidid, kelle jaoks on linnakeses eraldi parkimisplats varjualusega hobuste ja kaarikute jaoks. Mõned neist pargivad muidugi ka lähedalasuvatel haljasaladel. Ülesanne: leia pildilt parkiv hobune. 

Külastasime lahingukuulsuse paiku. Pildil Kalevipoja mõõk Seedriorus.

 

Sainte Marie among the Hurons on iseenesest väga lahe vabaõhumuuseum, mis taasloob 1639-1649 külakese, kus jesuiidid ja kohalikud koos elasid ja üritasid üksteist mõista (mis aga mõistagi väga kaua ei kestnud). Esialgu mind hämmastas, et tipide ja pikkmaja katteks oli kasutatud plastmassist saarekooreimitatsiooni, aga äikesevihma ajal pikkmajas tule ääres istudes ja muuseumitöötajatega juttu vestes selgus, et kohalikud saared surevad ära Hiinast sisse toodud kahjurputuka tõttu ja neilt ei saa enam koort võtta - niisiis tuuakse selle asemel Hiinast sisse plastmass-saarekoort....

Ühtlasi sai mitmeid loodusväärsusi ja matkaradu külastades selgeks, et Kanada kujutab endast suuresti hiiglaslikku graniidilahmakat, mida jää on kõvasti hööveldanud ja mõnes kohas on siis lihtsalt natuke vett jäänud kivilohkudesse kinni - kus on suurem veekogus, see pole veel soostuda jõudnud, mujal on soo ja lodu ja kurjad sääsed. 

Sellised jääjäljed. Aga kurjade sääskede vastu õmblevad virgad naised Powassanis selliseid hõlste, millel saab kapuutsile võrgu lukuga ette tõmmata. Ja keelduvad oma töökoda hiinlastele müümast. Kui poes parasjagu kedagi ei ole, saab omaniku kohale kutsuda allpool näha olevat lehmakella helistades. 

Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?

Yhes kuus ilmuvate sissekannete arv näitab ilmekalt seda, et taaskord olen ma langetanud otsuse kellast kellani tööl käimise asemel vaesuses virelemise kasuks. Asendustegevustest juba puudu ei tule. TKM identiteedivaevustest ajendatud näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“ oli yks lõbustavamaid asju, mida ma viimasel ajal näinud. Ka klassitäis näitusega syvitsi suhestuvaid gymnasiste näis täiega lustivat.
Kõik muuseumitöötajad peaksid seda vaatama – ja ka kataloogi lugema, sest see sisaldab suuremat hulka olemuslikke kysimusi kui kolm ajakirja „Muuseum“ aastakäiku kokku.

Nojah, ja siin vist tulebki see skandaalne paradigmaatiline erinevus nähtavale – mina näiteks ka ei arva, et kunst peaks tingimata olema ilus ja vagusi seinal rippuma (nagu ka naisterahva põhiylesanne ei ole mu meelest ilus olla ja vagusi diivanil lebada), vaid on oluline, et ta esitaks kysimusi ja ootaks vastuseid, seda, et iga inimene oma sees neid vastuseid mõtleks ja teistega arutaks. Ei pea valmis tõdedega peale minema, ei kunstis ega elus. Julgus oma seisukohti esitada ja neid teiste omadega võrrelda ja tulemustest omi järeldusi teha, samuti julgus omi seisukohti muuta on vist ikka lastetoa kysimus. 

IMHO meenutab olukord institutsioonis seda, kui vabakasvatusega jõnglastele on uus ja nõudlik bonne tulnud, kes sunnib õhtuti hambaid pesema (loe: esitama enesele vaimse hygieeni seisukohast olulisi miks-kysimusi). Eks ikka on valus, kui mõtlema sunnitakse, miks ei ole.

Rein Langi kõne teaduskollektsioonide eksponeerimise konverentsil*

Unusta ära! Unusta ära! Unusta ära!
Unusta ära oma minevik ja traumad!
Ära unusta, et need on riigile koormaks!
Ära ahnitse enesele tarbetuid mälestusi!
Tarbetut kila-kola, mis takistab arengut!
See ei ole sinu oma!
See kuulub riigile!
Anna siia!
_________
* Tegemist on luuletusega, mis peegeldab autori isiklikke seisukohti. Luuletus on autorikaitse objekt ka oma elektroonilisel kujul.

Pisitrykis

Sattusin täna käima väga huvitaval seminaril, mis oli kyll peamiselt suunatud raamatukoguhoidjatele, aga minusuguselegi väga huvitav, pyhendatud pisitrykistele. Raamatukogunduslikus mõttes tähendab see hulgi arvele võetavat lyhiajalise tarbimistähtajaga loodud pisipahna, kultuuriloolises mõttes aga on sellel enamasti ajas aina suurenev väärtus, sest sageli saab ainult pisitrykistelt aastakymnete pärast detailset informatsiooni mingi syndmuse või inimeste elujärje & olme kohta. Seda, mis kujuneb ajaloos syndmuseks ja mis mitte, saab kindlaks teha ainult tagantjärele, nagu ytleb Juri Lotman; niisiis võib mõttetuna tunduvate lendlehekeste ja buklettide alleshoidmine näidata oma tõelist palet ja väärtust alles ajal, mida koguja enda silmad enam ei näe. Seminaril esinenud bibliofiilide esindaja ytles, et tema teada ei ole Eestis kedagi, kes tegeleks ainult pisitrykiste kogumisega. Oleksin tahtnud pysti hypata, õhinal kätega vehkida ja hõisata, et mina! mina'p see olen! - aga ma ei ole ju bibliofiil... Niisama kogun endale kapi otsa kastidesse kõiksugu turismi & koduloo alaseid pisitrykiseid, peaasjalikult eesti loodusvaatamisväärsuste kohta. Systematiseeritud nad ka ei ole. Kui kunagi pensile jään, siis korraldan.