Maa alt

Vaatasin, et seitsme aasta tagune teesikogumik seisab riiulis vales kohas. Vaatasin sisse, leidsin, et ysna kabedad teesid ja ysna kabe teadusyritus on olnud. Viimasest annab märku ka see, et on tulnud piisavalt sisendit, et servale värsike sehkendada. Selline:

MAA ALT
välja ronides
õhk ja valgus ja lõhnad
teistmoodi
lehtede krabin
hinge lööb kinni
Ära mine, ära mine
sikutavad pojad mind sabast
pisike loom
pelgab ju veel suurt
maailma

Maailmakongressimuljeid

Issake, kui kummaline sekt.
Seletada võimalikult keerulises keeles
teineteisele triviaalsusi.

Issver, milline paar.
Yhel on keel, teisel sõnum.
Koos nad rullivaid kõigist yle.
(Hoia Jumal sihukeste eest.)

Sa jeerum, milline mees.
"I was known by famous people."
Nad tundsid mu vastu huvi!
Minu, suure * rahva
tähtsusetu poja!

Ah sa raisk, milline keha
eesreas
paneb jooksma
maarjakangrolikud mõtted. 


Kolleeg Nodsu siin rõõmustab, et teda peetakse vähenõudlikuks naiseks. Mind see kahtlustus vist ei ohusta.

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää, vol 2

Teateid Briti madalama järgu ökumökude konverentsilt.
Kõik algab nagu ikka. Ja siis tuleb kultuurigeograaf, kes jalutab looduskirjanike jälgedes ja kirjutab sellest luuletusi ja määratleb ennast kui „poststructuralist traveller“. Jeesus Maria. Jalutuskepiks Bachelard ja Deleuze. OK, see on huvitav idee ja tore, et yhiskond selle jaoks raha leiab, ja selles on ka piisav annus briti ekstsentrilisust – aga selle pealt doktorit teha?? Merilaile see ilmselt meeldiks. Aga ETIS jookseks selle peale ulgudes kokku.
Hiljem esineb ka tyyp, kes interpreteerib omakirjutatud kliimateemalist luulet. Aga need on vähemasti head luuletused. Yhe tõlkisin juba ära, vähemalt kolm tykki kannataks veel.
Erinevus rikastab.

Life on Earth

Imetore yritus on see zoosemiootika konverents. Tykk tarkust, mis jälle Muhu koloosi juure tuleb. Postkolonialistliku kirjandusökoloogia juhtiva taadi Graham Huggani ettekanne David Attenborough' fenomenist oli väga hea, tema väljendid (koos vastava sisuga), nagu celebrity conservationist, ideology of masculinity ja muud pisut spetsiifilisemad on tegelikult ju hästi ka meie kodutiigis kasutatavad.
Ta rääkis ka BBC sarjast Life on Earth, mina kuulsin puhtast tähelepanematusest esimesel korral Night on Earth ega saanud enam assotsiatsioonist lahti, Tom Waitsi muusika hakkas kohe kuklas tiksuma ja paralleelid nende linateoste ajalise, ruumilise, liigilise jms katvuse ambitsioonide osas rullima, rullisid ennast viimaks väikeseks apokalyptiliseks vinjetiks, as follows:

Life on Earth
Night on Earth
Night on Life
Earth on Life
Life on Life
Night on Night
Earth on Earth

Kanarbikun6mm

Seoses Thomas Hardy majamuuseumi ja kanarbikunõmme kylastamisega tekkisid mul syymepiinad, et ma talt midagi korralikult lugenud pole (mõnda asja ainult sisse vaadanud või seltskondlikult yle õla kiiganud, kui keegi teine loeb). Kohalik haruraamatukogu pakkus D´Urberville'ide Tessi, selle ka võtsin. Viimaks lugesin eila öösi läbi. Väga huvitav oli seal suur valguse (fotosfääri) kirjelduste osakaal; lugu ise ja sellele lisatud moraliseerivad passaažid mind sellevõrra vaimustada ei suutnud. Lõppu lugedes tekkis kyll intensiivne seos Tammsaarega (Indrek lahkub koos uue puhta naisega Vargamäelt), aga kui seda skeemi lähemalt vaadata, siis oleks nagu pea- ja kõrvaltegelased ära vahetatud: Tess ja Alec on nagu Karin ja Rönee (viimane kyll mitte nii saatanlik) ja Angel oleks siis vastavalt Indrek. Vaat kus võrdlev kirjandusteadus, eksole.