Madis Jeffersoni 11 põgenemist

Mul oli plaan, et päkapikud panevad selle teose jõuluvana kingikotti autori poolt autogrammistatuna. Ehkki me rutiinselt kohtume kirjanikuhärra ja perekonnaga kord aastas peale pärnapuude äraõitsemist, on see liigutus siiani veel tegemata. Aga eks lugeda kõlbab selletagi.

Mu meelest on näha, et inimene teab, millest hea raamat peaks koosnema. Haarav lugu, kohe alguses otsejoones seiklustesse, natuke uskumatu, natuke naljakas, kergelt nihestav kõrvalpilk, eriline indiviid, aga paigutatud maitsekalt ajalooliste sündmuste taustale, millest 20. sajandi jooksul siin maanurgas tõesti puudust pole tuntud. Iseäranis kena on mu meelest see, et lõpuks ikkagi saab peategelane pöörduda tagasi oma noorusõnne varemetele. Arvan küll, et tal võis süda rahule jääda.

Näen teosel suurt tõlkepotentsiaali - lugejad paljudes kohtades laias maailmas tunneksid heldinult äratundmisrõõmu, et ka nende kodukoht on ära mainitud. Ajaloolistes sündmustes osalenutele meenutamine võib-olla iga kord suurt rõõmu ei pakukski, aga äratundmist ilmselt küll. Eesti dokumentaalproosal pole siin kurta midagi.

Hasartmängud

Sattusin saskuturniirile. Ja sugugi mitte pealtvaatajana (ehkki, tõsi küll, seitsme vooru seas oli mul kaks vabavahti) ja isegi mitte paaris-, vaid üksikmängijana. See küll andis mulle võimaluse viis korda uuesti seletada, et minu mängupraktikas on olnud veerandsaja aasta pikkune paus ja muidu olen ka pikkade juhtmetega, aga üldiselt oli õhkkond väga tšill ja sõbralik. Peale iga raundi seletasid kaasmängijad mulle lahkelt, milliseid lolle vigu tuleks edaspidi vältida. Sain ühe õhtuga väga palju targemaks (ja ühed prillid ka). Ja no lihtsalt see oli nii tore vaadata, kuidas viiskend inimest ühes rütmis samas ruumis koos askeldavad, ega seda olukorda ka pole ju tükk aega kogeda saanud. Mulle tundus, et ma pold ainuke, kellele meeldis.  

Eluplaan

Sissevaateid järeltulijate õpiprotsessi on siin varemgi juhtunud. Seekord siis väike plaan, mida üks neist umbes minuvanusena tegema kavatseb hakata. Inspireerivat eeskuju pole tõenäoliselt vaja kaugelt otsida (ehkki ma ei ole uut hobi veel võtnud, pigem olen kõik vanadki maha jätnud, nagu nt ketramise). 

 

Selguseta sott

Päikeselise päeva küljes
rippus pime öö
kui mahukas must kott

Päev pistis perutama
lõi mõtted mõlki
jäi selguseta sott

Kui päike puges peitu
ja meri tõmbus tuhmiks
avanes koti suu

Sealt pudenes pimedust
taevatähti
ja kukkus ka välja kuu

Aga teda ei olnud
ei päikesepaistes ega kotis
vaat sellised sotid


Selle luuletuse tõi naabrinaine mulle juba augusti lõpus, lisades saateks, et tegu on lembeluuletusega, mis käsitleb ka yhiskondlik-poliitilisi teemasid. Mul võttis ikka pisut aega enne, kui ma ära hablasin, et tegu pole mitte kohaliku omavalitsuse tasandi syndmusega, vaid ikka laiemat yldsust puudutava teemaga.

Naisjahimehed ja teised

Kuna väljaspool tööaega kultuuriyrituste kylastamine on enamasti perekondlikel põhjustel raskendatud, tuleb katsuda kunstilised elamused kätte saada tööajast.
Ei saa salata, et vahel on see ka majanduslikult kasulik, sest nt Maailmafilmi päevased seansid osutusid olema tasuta. Iseenesest tahtsin (pool)professionaalsest huvist rohkem näha kalameeste elust pajatavat „Elu lainetel“ (kus yhes, teises ja kolmandas kohas oleksid kommenteerivate tiitritena võinud vabalt joosta väljavõtted Juhan Smuuli loomingust), aga huvitavamaks (või intrigeerivamaks) osutus sama soojaga ära näidatud „Jahis ainult naised“. Kui pärast kysisin, kas sellel filmil ka feminismiga midagi pistmist on, sain nii tegijalt kui tegelaselt yksmeelse vastuse, et selline kysimusepystitus on kyll täiesti irrelevant, sest kujutatakse naisi, kellele lihtsalt meeldib metsas käia. H6mm... Hoolimata sellest, et tegu on traditsiooniliselt meeste poolt domineeritud tegevusvaldkonnaga ning „looduses viibimine“ on allutatud (pool)ritualiseeritud käitumispraktikatele, mis tavapäraselt kinnistavad mehelikkuse stereotyypi (relvad, tapmine, fyysilise koormuse talumine, desperaado ja enduuro); rääkimata sellest, et isegi sobilikku nais-vastet „jahimehele“ on suht raske leiutada. Yks kohalik kobruleht kasutab syndmust kajastades väljendit „naiskytid“, teine „jahinaised“. Samuti leidus meesšovinistlikke elemente nii filmis vilksatavate meesjahimeeste (heh, eksole) käitumises kui ka naistejahi teemalises diskussioonis Jäägri foorumis, mis näitab, et päris probleemitult see naiste jahindustegevus ikka vist ei lähe.
Seda arengut oleks aga kyll huvitav vaadata, kui jahipidamises hakkaks toimima seesama „prestiiži vähenemine“, mis on toimunud nt õpetajate, ametnike, apteekrite jts seas, et kui naised on suutnud ennast mingile erialale läbi murda ja tõestada oma suutlikkust sellega hakkama saada, siis selle ala prestiiž meeste seas hakkab langema ja nad liiguvad mingitesse muudesse valdkondadesse endile uusi väljakutseid otsima. Ei tea, kas minu silmad seda näevad.