Mamma ja mina

Täitsin oma ammuse unistuse ja lugesin läbi Aira Kaalu noorpõlveromaani "Mamma ja mina", kuna ahju remondiga seoses teises toas ööbimise tõttu osutus see mugavasti käeulatuses olevaks. Või noh, pigem siiski jalaulatuses, sest väikelast kantseldades on mitmeidki haaramisliigutusi otstarbekam teha varvaste kui sõrmede abil.
Põhimõtteliselt on tegemist keskkooliplika igava ja küündimatu plämaga. Ma tõesti ei kujuta ette, mis imesid see vaene toimetaja tegi, et seda "Looduse" kroonise romaani sarjas 1939. aastal avaldada õnnestus. Pikendatud kordustrükk 1978. aasta "Kodunurga laastude" III osas on muidugi loogiline, kes siis teenelist kirjanikku saab takistada. Aga selle asja hindamatuks väärtuseks on detailsed etnograafilised kirjeldused - heinateost, rooõsumisest, hanekarjatamisest, isegi Väina tammi avamise pidustustest, ja seda märksa üksikasjalikumalt kui Raissa Kõvamehel. Silmapaistev kodulooline allikas, igatahes!

Lilled

Tahaks öelda, et elu parim diil, saada pisikese ettekande pidamise eest peenratäis püsilillesibulaid ja muidu edev ese, aga optimistina muidugi loodan, et osa elu on veel ees ja mõni sama hea vahetuskaup õnnestub ehk edaspidigi teha. Rääkisin Moonsundi arhipelaagi territoriaalvetesse jääval teisel saarel muhukirjanikust Raissa Kõvamehest ja sellest, mis sehvtid Smuulil temaga olid. Muhukirjanduse monograafia kõlaks ju uhkelt, kui pensipõlveni mõistus mingil määral peas peaks seisma...

Ja väikese boonusena ka tänaõhtune viktoriiniküsimus: kes on allpoolesitatud anagrammide taha peitunud kirjanikud, keda usin ENSV õppur hea kolmkümmend aastat tagasi oma lugemislaual põrnitses? Linda Redstring on muidugi ka sellisena suht hea kirjanikunimi. Ajaloolise paberilehekese leidsin ema riidekapist.
1) Sanju Muhul
2) Linda Redstring
3) Elmine-Alla Nax
4) Kadi Raidraag
5) Udo Naer

Muhunuaar

Olin perekonna ja yhiskonna jaoks paar päeva kaotsis, lugesin "Politseiniku tütart". Ja siis lugesin teist korda yle, et vaadata, kuidas ikka tehtud on ja kus on vihjed. Hästi on tehtud. Kursiivis osade ja vaatepunktivahetusega saavutatakse mh see, et lugejal on lõppkokkuvõttes rohkem infot kui yhelgi tegelasel eraldi võetuna. Me ei saa nt teada, kas tegelased saavad teada, kus Mari on. Mu jaoks oli tydrukute järjekord natuke ebaloogiline, Mari oleks võinud mu meelest syndmuste eskaleerumisloogika järgi kolmas olla, aga on esimene. Aga vbl seda seletab konkreetsetes tegelastes kydev kompott raevust, testosteroonist, argusest, ahnusest ja kesteabmillest. Natuke nagu Oksanen, ses mõttes, et mõrvu motiveerib mh seksuaalne frustratsioon, aga detailitunnetus on orgaanilisem. Väga telenovelalikult jooksev tekst on ka.
Yhe sõnakomistuse leidsin - kus peategelane joob kohvi, aga mõtleb "konjak". Ja siis ma oleks veel selle Orissaare kohanime sealt välja toimetand, oleks lihtsalt "alev" kirjutand, sest kogu ylejäänud geograafia on selline suht mõnusalt ebamäärane. Isegi see jääb mõnevõrra segaseks, kas see on Kuressaare või Tallinna bussijaama peldik, kus paha mees endale, khmh, sokid kaela paneb, aga vist ikka jääb see au ja tume vari meie vana hea kreisilinna kohale rippu.
Kohanimede kaudu tekib seos ka varasema muhukirjaniku Raissa Kõvamehega, kes kirjutas oma peateose "Kahe väina vahel" just neistsamadest taludest, mida Katrin Pauts on oma kohanimeloomesse noppinud - Tuulegi ja Salu.