Neliteist

Kaitsmisest neliteist päeva möödas. Töö alustamisest neliteist aastat möödas. "See on siis ju su kõige vanem laps," nagu naabrinaine peale mõningast arvutamist märkis. Neliteist pidi ka mingit sorti maagiline arv olema (no kaks korda seitse igatahes), aga ma ei mäleta, mis täpselt, ja ei leia enam, mida BG laulude arutamise foorumis selle kohta täpselt öeldi. Laul ise on siin ja sõnad on siin.

Vennad Zabadaid

Südametud vennad Zabadaid,

kellel naeratus lõikamas kõrvu,

külastavad pea jälle me maid,

et näidata suurt hingejõudu;

nad seavad end eeskujuks meile,

nad nurkasid mööda käivad -

kui magus on eirata seadust,

kui kena, kui ketser saad olla.

Ma olin maa külge seot

ja vaikselt pisaraid neelsin;

nüüd sellest, mis kandsin ma sees,

roos räägib leekide keeles.

Ma liigkasuvõtjaid tean -

ma mäletan, kuidas nad naersid -

neil tundus, et saak on neil peos;

aga eksisid, näib mulle praegu.

Ma neliteist aastat ei söönd

ja neliteist aastat ei joonud,

olin neliteist aastat vait,

et mitte sind häirida.

Nüüd ahtaks jäi mulle kai

ja jaksu rohkem ei ole;

teen nii, nagu mõeldud sai,

et sind lükata vabasse vette.

Imperaator, mis öelda, on suur,

nagu DJ, kes tühjuses mängib.

Sest ajast, kui tunnen ma sind,

olen kadunud ilmale muule.

Su kallastel ärkasin ma -

suur tänu lahkele toale -

Sa õhk oled, millest ma elan

ja teisiti poleks see mõeldav.

Ma neliteist aastat ei söönd

ja neliteist aastat ei joonud,

olin neliteist aastat vait,

et mitte sind häirida.

Nüüd ahtaks jäi mulle kai

ja jaksu rohkem ei ole;

teen nii, nagu mõeldud sai,

et sind lükata vabasse vette.

Sotsiosemiootika

See väikese kogukonna umbusk on ikka hirmus asi, kui nii mõtlema hakata.

Alternatiivset vaatenurka kahtlustame ambitsioonis asendada, mitte täiendada. Ühisosa asemel keskendume erisuste otsimisele. See meid viimaks lõhkise küna ette juhatabki, kas pole.

Pühapäeva õhtul käisin kontserdil. Kõik olid rahul ja õnnelikud, tuba maast laeni head vaibi täis. Enamus publikust olid eestivenelased. Ehkki arvan, et ma ei näe välja nagu keskmine eestivene tšikk, vaid teistsugune (mul oli eestikeelse kirjaga T-särk ka seljas), ei kippunud keegi mind altkulmu piidlema, et ei tea, mis see siin teeb. Ei, pigem vastupidi – kui vaja, kõnetati mind lahkelt mõne venekeelse repliigiga; minu lähedal seisnud pikk ja piltilus noormees küsis teietades, kas ma ei tahaks temast mööda minna, sest sealt ma näen paremini lavale. Kõik oli hästi. Järgmisel päeval bussijaama minnes hakkasid silma trammi pealt Siselinna surnuaia poole kulgevad inimesed. Bussijaama ette oli tekkinud pop-up punasenelgilett, äri läks hästi. Aga kui buss välja hakkas keerama ja inimesed ülekäigurajal ees olid, sest nad lihtsalt ei mahtunud ohutussaarele ära, andis bussijuht ärritunult signaali.

Sotsiosemiootika! Keda ohustavad lilledega inimesed? Ma lihtsalt ei taha kõiki Lasnamäe ja Kopli elanikke a priori Kremli käsiluses kahtlustada. Tegemist on inimestega nagu teisedki, kaasmaalastega, kaaslinlastega, naabritega. Nendega tasuks rääkida, no ja kui see kohe ennekuulmatu eneseületusena tundub, siis võiks katseks alustada ka lihtsalt ühes ruumis viibimisest. See on võimalik.

Когда пройдет боль

Vaiksele laupäevale ja sel päeval ära saadetud yhe kaksiktähe kustunud osale - aga eks ikka ka meile, mahajääjatele - mõteldes katsusin mingil kujul ära lõpetada yhede laulusõnade tõlke, mida juba paar aastat tagasi alustasin. Aga ei osanud ära otsustada, kas "когда пройдет боль" peaks olema pigem "kui valu on läind" või "kui möödas on vaev". Praegu jäi viimane, sest ka vihm läheb mööda. Vari läheb eesti keeles vist pigem yle kui mööda. Viimases salmis lastakse ametlikus sõnade versioonis surmal laulda "minu maa" kohal, aga varasemates salvestustes laulab BG erinevates versioonides "над [...] травой". Jätsin viimase, sest see meeldis mulle rohkem ja see seob ka paremini kõik salmid ära. Ja kuna seda laulu on juutuubis oma kymme eri versiooni (ja lisaks arvutud isetegevuslaste esitused), lingin selle, mille kommentaarides on ka ingliskeelne versioon sõnadest. Mitte, et see veatu oleks, aga on kohti, kuhu toimetaja käed ei ulatu.
Ja ma loodan, et valu läheb mööda. Aga kas me oleme need...

Kui möödas on vaev

Kui möödas on vihm, rahustav vihm,

kui vari läeb üle, üle mu maa,

siis ma ärkan, las ma siis ärkan

sinuga koos, siin rohu sees maas.

Las olla siis rõõm meie majas

tiheda rohu ja lehtede all.

Kui viimaks teame, mis salajas oli,

ootama jään, mil möödas on vaev.

Las sajab vihma, las põleb lumi,

las laulab surm tihedas rohus.

Ma tahan teada, tahan vaid teada,

kas me oleme need, kes me oleme nüüd, kui möödas on vaev.


Tegelt tegin natuke rahulikumalt mõeldes veel yhe versiooni, mulle tundub, et parema:

Kui üle läeb vaev

Kui üle läeb vihm, rahustav vihm,

kui vari läeb üle, üle mu maa,

siis ma ärkan, las ma siis ärkan

sinuga koos, siin rohu sees maas.

Las olla siis rõõm meie majas

tiheda rohu ja lehtede all.

Kui viimaks teame, mis salajas oli,

ootama jään, mil üle läeb vaev.

Las sajab vihma, las põleb lumi,

las laulab surm tihedas rohus.

Ma tahan teada, tahan vaid teada,

kas me oleme need, kes me oleme nüüd, kui üle läeb vaev.

 

Kardiogramm

Seoses viimasel ajal sagenenud kokkupuudetega meditsiiniabi pakkuvate asutustega väike temaatiline tõlge. Tuleb kyll tõdeda, et laulus käsitletud probleemide osas mul kaebusi ei ole. Originaal on siin. 

Kardiogramm

Miskipärast liiga valjult laulavad ööbikud;

Uued sõnad ilmuvad tummuse tagant.

Mul on mulje, nagu oleks keegi vallanud mu südame

Vahel tundub mulle, et see oled sina.

Huuled on unustanud, kuidas naeratada;

Nägu on tuhmunud – järel vaid jooned;

Aga südamega on hakanud toimuma midagi head – 

mulle tundub, et see oled sina, tead.

Viiendast puuraugust Nerli kirikuni,

Kuigi kõik on korras, on kusagil katkenud niit;

Ma ei tea, kuidas teil – meil alati keegi puurib.

Vahest võtta ja jätta, et nad selle jätaks?

Öösel akna all laaditi vankreid,

Ropust sõimust närbusid põõsad –

Ma isegi ei märganud, sest keegi on vallanud mu südame,

Ja ma kahtlustan, et see oled sina.

Minu veres voolab nitrolahusti ja vaguruse segu;

Iga laul on terroriakt;

Ja seda peale kahtekümmet aastat harjutamist, kuidas seista vagusi –

Ma rääkisin meditsiiniga. Ta ei suuda seda seletada.

Ole või Rolls-Royce, ummikus seista tuleb sul ikka;

Isegi Vene muuseumis ei kaitse barrikaadid ilu eest –

See kõik pole tähtis, kui keegi on vallanud su südame.

Minu puhul tundub, et see oled sina.

Mulle siiamaani tundub, et see oled sina.

Kodune kontsert

Ei tea, kas oli juhus või mitte, aga täpselt aastase vahega oli BG jälle Tallinnas. Eks mina muidugi ka, mis kahtlemata juhus ei olnud. Pilet oli eelmise korraga võrreldes äbemata kallis ja heli kehv, aga eks võimalus peale kontserti oma silmaga Ohvitseride maja laemaali (vt joonis 5) kontempleerida maksab ka midagi. Autogramme seekord ei jagatud, ehkki lava ees tantsimist ja hängimist ei keelatud, nagu vendade Rebaste peenikeses saalis eelmine aasta. "Me oleme Akvariumi ikka tantsumuusika bändiks pidanud," nagu ytles BG. Ta ytles ka palju muid toredaid asju, vastates kuulajate poolt talle korvikesse kokku kantud kysimustele, jättes kõrvale need, mida ta nimetas "symbolistlikeks" (hea eufemism).Ulrike vilunud konverentsimoderaatorina ikka kibeles, et tuleks ka miskit kysida, aga eestlase pikad juhtmed sedakorda es võimaldand. Plaat 21. sajandi olulisemate lauludega sai pärast siiski soetatud. Kohati tunduvad meloodia ja hääl seal Bob Dylani sarnaseid käike tegevat, iseäranis Зимняя Роза sihtis Temporary Like Achilles'e suunda (aga väite kontrollimiseks võrdlevalt kuulata kahjuks ei saand, sest juutuubist on originaal autoriõiguste probleemidele viidates Eesti Wabariigi tarvitajate eest lukku pandud ja kassetid viisin autoga hyvasti jätmise meeleolus juba minema). Teine illumineeriv võrdlus, mis mind (juba mõnda ega varem) tabas - et BG on ikka nagu vene Bowie. Jumala eest, nad näevad yhesugused välja ka!

Joonis 5. Merendus-militaarset esteetikat esindav lyhtriga laemaal Laevastiku Ohvitseride Majas.

Pilve kannul

Vaatasin, et Aare oli Tsoid tõlkinud. Akvariumofiilina tõden, et Grebenštšikovi tõlkides ei ole ma kahtlemata originaalne, aga võrgu pealt pole neid resultaate ka siiski yleliia leidnud. Rootsikeelseid nt on mõned, tunduvad täitsa broo-d, niipaljukest kui ma aru saan. Ja hulk pealkirju on inglise keelde ymber pandud. Sellelt lehelt leidsin veel huvitava lingi andmekogule "Akvarium Tallinnas".
Nojah, et siis. Tsoiga on sellel laulul pistmist nii palju, et BG on seda minuteada tema mälestuseks laulnud (ehkki laul on 10 aastat varasem kui Tsoi viimane autosõit Lätis ja originaalis paistab 'sina' olnuvat naissoost).
Venekeelne tekst on siin.

Mul oleks vist kergem laulda

Pole vaja, et sa riivaks mu kätt,
pole vaja su jõgede jooksu;
pole vaja, et seisad mu kõrval,
me pole üksteisest nii kaugel.
Ja ma tean, et see mäng on võõras
ja mina ei pannud siin võrku;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Uued lehed muudavad värvi,
uutes klaasides taas on vein.
Ainult aeg meid enam ei käsi,
me liigume otsekui kinos.
Ja kui ma saaksingi midagi muuta,
jätaks kõik täpselt nii, nagu on,
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Sinu Eedeni laudadest põrand
minu hulkumist ilmsi ei näe.
Kui Sinu käed on roosidest verel,
minu omi kriimustab hein.
Ja järel ei ole ühtegi viiulit,
mis poleks sulatet vaseks;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Anna andeks, et Sind armastades
jäin selliseks, nagu ma olin.
Siiamaani ei oska ma hästi
armsamatega hüvasti jätta;
Ja ehkki ma olen tänulik talle,
kes lubas sul lendu minna –
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.
Kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul polekski vaja laulda.

Minu inimesed

Mina enam käsi ei pese!

Kes oleks osand arvata, et vanuigi veel sellise fännilaksu võib saada! Eks ma olen muidugi Akvariumi ja BG-d kuulanud ca pool elu ja aeg-ajalt nende kodulehelt platooniliselt vaatamas käind, kus nad kontserte annavad, aga ikkagi tuli kuidagi ootamatult kätte leida ennast in riil laif Tallinnas kontserdilt kolmandast reast ja õhtu edenedes lava eest ja autogrammiandmise käigus viimaks lausa fyysilisest kontaktist.

Alusetud olid Lauri kartused, et äkki ei ole nii hea, kui tahaks, et oleks. Tyybid on professionaalid, BG hääl on ikka imekena, kuulasin suu ammuli, kuidas nad _päriselt_ seda muusikat teevad. Meie poolt servast paistsid paremini kätte veel löökpillimängija oma puutorude, palvekellukeste ja tuulekelladega ja mustade prillidega viiulimees, kelle poognad pea iga lauluga keeli poetasid. Viiulimehele ka kymme punkti koreograafia eest, kui tema viiuli juhe BG jala taha kinni jäi ja ta seda ettevaatlikult eemaldamas käis.

Lisaks muusikutele oli kaastegev veel sihuke siili moodi mees, kes aeg-ajalt väga murelikul moel tulise rutuga yle lava vudis ja värisevi käsi kitarridel juhtmeid vahetas. Ja koristajatädid, kes yhe sihukese lyyrilisemat sorti laulu ajal lappidega kaudu lava siiberdasid ja ilmselt olid part of the show.

Ja nii enne kontserdi algust N. kontserdimaja ees hängides ja inimesi vaadates kui lava ees ja pärast kontserti oli ikka täitsa selline tunne, et need ongi minu inimesed. Tore oli neid näha.

Õunte isand

Nädalavahetusel pikka maad sõites kuulasin autos vanu kassette (sest uusi enam ei tehta ju). Vene keeleruumist pärineva muusika vastu olen siin varemgi sooje tundeid ylesse näidanud. Siinkohal siis kummardus Akvaariumile. Ramses IV lemmiklaulud: Une valitseja, Kuninglik hommik, Kuidas me peaksime pöörduma koju, Õunte isand: ...ta kuuleb unes juurte liikumist...
Ja kodus tagaaias siis talvel ära murdunud õunapuu, mis parasjagu õitses.