Poola poisid

Auhinnatud teos siis ka viimati eelloo laiendusena loetud, kena lobe jutt ja paljutki tuli tõepoolest Za/Umi blogist juba tuttavat ette; näiteks Sulislawi ja pani Ada vinjetike ilmus seal minu mäletamist mööda enam-vähem samasugusena, v.a see blogi matuseid puudutav afterparty muidugi, ja mitmed muud jutud kandvate tegelaste elukäigust ka. 

Natuke meenutas "Alice B. Toklase autobiograafiat", just võtte poolest - et kui tegelikult tahaks hirmsasti iseendast kirjutada, aga kultuurne inimene ikka püüab ainesest kuidagi distantsi võtta -, Gertrude Stein laenas selleks oma sõbranna vaatepunkti, Mudlum aga vahetab lihtsalt päritolule viitavad pärisnimed poolapäraste vastu (ehkki initsiaalid, kui ma õieti aru saan, on mõnelgi juhul siiski paika jäänud).

Natuke ma ikka imestasin noorte anarhistide ja vabamõtlejate elukauget arusaama, nagu peaks olema võimalik blogipidamisest kuidagi elatuda, niipaljukest võiks ikka ju seda süsteemi tunda, mille vastu võitlemas ollakse, aga vbl oli see just loo arengu loogika seisukohast vajalik - et ka siis, kui tuli rahapakiga onu ja ütles, et poisid, ma nüüd hakkan teile raha andma selle eest, mida te seni tasuta olete teinud, ei tekkinud poistel hetkekski kahtlust, et kas need asjad nii siis käivadki. 

Ses suhtes ma tõepoolest pooldan kõvasti ülikooliharidust, mis annab poolharitlaste ees selle eelise, et mõtlemine muutub kriitilisemaks (süstemaatilisemaks ei pruugi muutuda) - iga asi, mis nina ette laotakse, ei pruugi olla see ainus tõde. 

3597 tähemärki

Sirbi toimetamispõhimõtted

1. Ajalehe sisu

Kultuuripoliitika põhialuste dokumendis „Kultuur 2020“ on öeldud: „Kultuuripoliitika on tihedalt seotud mitme teise riikliku poliitikavaldkonnaga, sh haridus-, majandus-, sotsiaal-, keskkonna-, tööhõive, lõimumis-, regionaal-, turismi-ja välispoliitikaga.“ Sama kehtib ka selle kultuuri kohta, mida võiks kajastada riigi ainus täies mahus kultuurile pühendatud ajaleht. Kasutades Eestis olemasolevat märkimisväärset intellektuaalset potentsiaali olen kindel, et Sirp suudab oma veergudel lisaks otseselt kõrgkultuuri sfääri kuuluvatele nähtustele katta kriitilise analüüsiga ka kultuuripoliitika dokumendis nimetatud valdkondi. Sirbis avaldatavate käsitluste lähtekohaks peab jääma kohaliku kultuuriruumiga seotud omakeelne kõrgkultuur, kuid analüüsida tuleb ka selle seoseid ja suhteid ühiskondlike protsessidega.

Praegune valdkonnatoimetajate süsteem Sirbis on end aastate jooksul õigustanud. Senisest rohkem tähelepanu tuleks pühendada interdistsiplinaarsete kultuurinähtuste kajastamisele (nt pärandkultuur, digikultuur, aktivism, meediakriitika).

Sirp peab jätkama tekstikeskse lehena. Lugejasõbralikkuse huvides ja esteetilistel kaalutlustel on oluline, et lehes kasutatav graafiline disain oleks parimal võimalikul tasemel. Sama tuleb silmas pidada ka Sirbi võrgulehe arendamisel, lisaks elementaarsele kasutajamugavusele ja liitotsingut võimaldavale otsimootorile.

Sirbis avaldatavad tekstid võiksid selgemini diferentseeruda kaheks tüübiks: pikemad, analüüsivad kirjutised ning lühemad, operatiivsed ja uudislikud lood, mis teeniksid senisest enam lugejate teavitamise eesmärki kultuurisündmustest, millest on võimalik osa saada ainult piiratud aja jooksul (ajutised näitused, festivalid, eriprogrammid, konverentsid). Ajaleheteksti dünaamilisust saab süvendada ka intervjuu žanri senisest julgema kasutamisega. Kõigi valdkondade kajastamisel tuleks eelistähelepanu pöörata kodumaisele uudisloomingule, kuid seostada seda senisest enam nii Eesti naabermaades kui ka Euroopas tervikuna levivate suundumuste ning sarnaste nähtustega. Omakultuuri tuleb näha rahvusvahelises kontekstis.

Nii ajalehe kui kultuurikriitilise mõtte leviku huvides tuleks Sirbil teha koostööd teiste meediaväljaannetega (eeskujuks võiks siin olla Eurozine’i võrgustik): esmalt teiste SA Kultuurileht väljaannetega, teisalt Eestis välja antavate üleriigiliste päevalehtede ning maakonnalehtedega, et professionaalsed kajastused kõige olulisematest kultuurisündmustest jõuaksid ka nende inimesteni, kes Sirpi iganädalaselt ei loe. Aga ka vastupidi – üleriigilisel kultuurilehel on kohustus edastada sõnumit, et kultuuriväli ei piirdu ainult Tallinna ja Tartuga, vaid eesti kultuuri seisukohalt olulised kultuurisündmused leiavad aset ka väiksema asustustihedusega piirkondades.

2. Toimetuse töökorraldus

Valituks osutudes eelistaksin edasi töötada toimetuse olemasoleva koosseisuga. Väärtuslikud on ka iga toimetuseliikme aja jooksul välja kujunenud kaastöötajate võrgustikud, mida tuleb alal hoida. Juhul, kui ilmneb vajadus leida meeskonda uus liige, võiks see toimuda avatud konkursi korras, kuna suunatud pakkumistega välistame võimaluse positiivseteks üllatusteks.

Töötajaskonna puhul pean eriti oluliseks professionaalsust. See ei puuduta ainult oma valdkonna tundmist, vaid ka korrektsust asjaajamisel, ajakirjanduseetika tundmist, head arusaamist üldistest kultuuri (sh poliitika) toimemehhanismidest. Töötajate motivaatoriteks saavad lisaks palgale olla ka hea ja kollegiaalne tööõhkkond, võimalused erialasteks lähetusteks ja enesetäiendamiseks, avalik tunnustamine.

1950

Viimati oli mul nii paha 4 aastat tagasi. Praegu ei puuduta toimuv mind isiklikult (noh, Sirbi kaasautor olen vahel siiski olnud), erinevalt neli aastat tagasi kohalikul tasandil läbi mängitud mängust (milles reformarid ometi paari kuuga endid ise alla suutsid lasta). Aga see, et sama kordub praegu riiklikul tasandil, ei sisenda optimismi. Või noh, mis riiklikul, asi on ju rahvusvaheline juba ainuyksi seetõttu, et Sirbi vahel ilmub välispoliitika-alane kuukiri Diplomaatia. Ja Sirp on yks neist lehtedest, mis käib kõigisse välissaatkondadesse – nii Eesti omadesse mujal maailmas kui ka muu maailma saatkondadesse Eestis. Kas parteilased on tõesti nii kehvad malemängijad, et nad selle kahe silma vahele jätsid? Või ongi tarvis kellelegi signaal saata, et Eesti Vabariigi jaoks ei ole tähtis olla välispartnerite silmis tõsiseltvõetav, sest kohaliku tasandi mudamaadlus on palju vahvam ja rohkemat meil tarvis polegi? Kaks ööd pole magada saand. Seda pole minuga enne juhtund.
Ach jaa, ja miks on postituse pealkirjaks 1950? Kolleeg Berk on juba osutanud, et temal tekivad ylevõtmisega seoses assotsiatsioonid 1940. aastaga. Mul tekivad ikka 1950. aastaga ka, see oli siis, kui Kirjanike Liit ei suutnud ennast vana juunikommunisti Andreseni juhtimisel piisavalt hästi sisemiselt puhastada ja Partei saatis asemele komissar Magnus Mälgu, kellele vana joodik Arnold Tulik oli yhe ajalehesabajutu kirjutand, mille alusel ta KL liikmeks saadi võtta. Siis ta esmalt andis kinga Andresenile ja siis tegi ettepaneku arvata Liidust välja kõik, kes enne sõda kirjanduseluga kuidagimoodigi kokku olid puutunud ja korraldas mitmeid vihakõnekoosolekuid. Avaldas ka ise artikli „Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus", mille oli talle samuti valmis kirjutanud ilmselt vana joodik Arnold Tulik. Tegutses EKP otseste instruktsioonide alusel, mida jagas talle peaasjalikult keegi plekkhammastega endine Narva salakaubavedaja Kelberg, kelle Ivan Käbin hiljem maha salgas. Aga enne seda jõudis partei veel Magnus Mälgu maha salata, sest see oli varjanud, et ta varem vaps oli. No vaevalt, et see neile seltsimeestele teadmata kompra oli, kes ta skeenele lasid. Eks see sihuke tööriistade saatus ole. 
Aga noh, kui 1950. aastal käis madin ikka aadete alusel (no mis siis, et marksistlik-leninistlik-stalinistlike, aga vähemalt sihukest viigilehte ju usinalt pruugiti), siis käesolev aktsioon teenib ilmselt lihtlabaseid eelarvetasakaalupoliitika huve. Kas saab veel hullemaks minna? Vilunud optimistina usun, et kyllap ikka.