EV92

Renee pääses ka pärast surma presidendi vastuvõtule...


Vt suuremalt


Vahel maailma koesse
ühtäkki tekib auk. Seekaudu
kaotsi läeb hingi,
keda me hoida ei märka.

Siis märkamatus teeb valu.
Ja hiljemalt nädala pärast
auk maailma koes
ei ole enam nii uus,
ta servad enam nii teravad.
Ta sarnaseid taevas on sadu.

Kes suudaks meelde jätta kõiki tähti?
Siis vaata vahel tema poole vähemalt.

Rihva Iisa tuhlivõtt

Muhu sellevoastane murdevõistlus teemal "Kanged muhulased" ei ole osavõtu poolest just yleliia tulemusrikas oln. Osalevad tööd selle eest aga - sa jutt! Panen yhe näite siia ylesse, tervitustega NATO õhuturbemissioonile!

Rihva Iisa tuhlivõtt
Lõetsa Matsil seda juttu
ikka teatud reakida,
kõik mis kipel tuhlivõtul
juhtus Rihva Iisaga.

Juhtus kõik see üsna ammu
teese ilmasõja lõppus viel.
Iisa põllal katsus rammu
tuhlistega õhtu iel.

Tuhli võtust selg oli loge,
jalad, käed viel liiate.
Hõbelindu taevas lendmas
nägi Iisa äkiste.

"Sie vist meite sugulane
Talinast või kuskilt muult"
ühmas mõtteselgelt Iisa...
Lehti langes sügispuult.

Madalast ja niitval lennul
lendis lindu hõbene.
Tiiva takka üle serva
viipas punalendur-mies.

Lehvitades kättki tõstis
üllalt perenaisele.
Ülalt tervitusi kostis
alla maale maisele.

"Püha Jeesus!" üidis Iisa,
"Oogid sugulane sie!"
Kus ta muidu ossand viipa'
taale taevast väetile.

Üidn viel: "Et mis sa rallid
nõnna meite taeva all!
Lange alla, kulla kallis,
aame juttu reasta all!"

Tea, kas kuulis? mõtles Iisa.
Justkud vastand taale ta,
kuigid kogu juttu püida
pole siiskid jõudnud ta.

Nii ta seisnud keset põldu,
tuhlikooku hoidnud pihk,
ainsad sõnad, mida kuulnud:
"Tervist koa, Raissa Rihvk!"

Kõik sie sündis imeäkki,
nagu nõia võluväel.
"Nagud taevast langeks tähti" -
mõtles Iisa omal käel.

"Jaa, sie olli täpselt nõnna,"
Iisa oma jutt olli sie.
Nägu kulutuli levis
teene reakis teesele.

Nüid siis seda lugu kuulda
võib koa kogu Muhumoa,
kõik, mis kipel tuhlivõtul
juhtus Rihva Iisaga.

Veljesto 90

Käisin Veljesto 90. juubelil. Lapsed ei jäänud haigeks. Mina ei jäänud haigeks. Ma ei jäänud hange kinni. Ma ei jäänud bussist maha. Buss ei sõitnud teelt välja. No mida veel on õnneks vaja! Pidu oli kena. Ettekanded olid head, esitlused olid head, sai hea ports tantsitud ja hea tykk maailma parandatud. Ann, keda ma pole oma kuus aastat näinud, hyyatas: „Aga sa oled ju täpselt samasugune!“ Mo meelest esinesid kõik kohalviibijad oma tuntud headuses. Anti tahtis kangesti laulda Ristikivi „Kalleid sõpru“. Mul oli mõningane kahtlus (ja õigustatud), et me ikka päris esinemiskypset duot ei moodusta, niisiis vedisin ta lihtsalt natuke nurga taha ja seal me selle laulu koos ära laulsime, veli Karl Konstantini ja kõigi teiste kalliste sõprade meenutuseks. Viis on „Clementine“ (poole aeglasemas tempos), sõnad on järgmised:

Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui yks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik, mis ees.

Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud,
lein ja hirm ja jälestus.

Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus.
Kadugu kõik keelepaelad,
häälerooste, kähedus.

Kolmandamast klaasist saagu
sydamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.

Aga laul kui pooleks murdub,
ingel mõõgaga on ees.
You are lost and gone forever,
dreadful sorry…

Kuidas karastus teras

Sissejuhatuseks, et kellelgi ei tekiks kahtlust minu isamaalises meelestatuses, väike sinimustvalge kodupildike, mille esitasin muuhulgas ka Muhu Noortekeskuse vastavasisulisele fotoaktsioonile.



Mis raamatuid aga selle kauni katuse all loetakse… „Tulemees“ on veel yks syita asi. Ja ega ta eriti hea raamat ikka ei olnud ka. Mis siis, et see polnud Hindil esimene raamat kirjutada, aga ei näita ta selle kunsti valdamist veel selles teoses sugugi ylesse. Tegelaskujud on välja arendamata, syžee logiseb ja katkeb suvalistes kohtades, peategelase suhteliselt kohtlast Venemaa-ihalust ja katlakytja-oskussõnavara on isegi minusuguse tolerantse lugeja jaoks natuke liiga palju.
Järgmise öökapiprojekti algus läheb aga ajas tagasi nii kolme kuu võrra, kui meil siin Muhus olid sihukesed natuke yle keskmise keerulised ajad. No ja siis ma kuulasin autoga sõites vene punki, et end vormis hoida. Гражданская Оборона nimelisel ansamblil on laul Как закалялась сталь. Ja kui ikka seda kysimust endale päevas kordade viisi taasesitada lasta, tekib viimaks paratamatult soov teada saada, kuidas see teras siis ikka õige tõesti karastus. Ämmal oli teos riiulis olemas, õigemini ootas kyll alles riiulisse panekut, nii oli mul mugav seda sealt ära näpsata. Jutt jookseb Ostrovskil igatahes ladusamalt kui Hindil.
Sellega seoses ka yks etymoloogiline tähelepanek – Felix Oinas kirjutab „Kalevipoja“ nime algupära taga ajades, et see tuleb sõnast „kale“, mis tähendab kõva, kondist, tugevat. No ja mis see за-кал-ять muud on kui kalestamine. Nii et tegelikult on see ikka puhta isamaaline lugemisvara, kasutab soome-ugri sõnatyvesid ja puha.

Vares

Kuressaare Linnateatri „Varest“ käisin Orissaare kultuurimajas vaatamas. Mineva aasta lõpul tahtsin Kuressaarde minna, ostsin kaks piletitki ära, aga poliitilistel põhjustel jäi minemata. Seekord lendasin madalalt ja ostsin pileti alles samal päeval, kui oli silmaga näha, et lapsed õhtuks eriti haigeks ikka ei jõua jääda. Poliitika on ka nyyd möödas, nii et sealt takistusi ette näha ei olnud. Ja ostsin yhe pileti, ainult enda jaoks, ehkki alati olen varem ostnud kaks, et huvitavam oleks. Ja alati on olnud lõpuks ilge häda selle teise pileti mehelepanekuga.
Orissaare kultuurimaja on sihuke stalinistlik ehitis ja lavaeesriiet seal ka ei ole, aga mo meelest pole see kunagi teatrielamuse saamist seganud. Näiteks Kiviräha „Aabitsa kukke“ käisin ka Orissaares vaatamas, ja väga hea oli. „Vares“ nii hea ei olnud. Pigem ikka rahvateater kui teater. Niikaua kui nalja tehti, oli kõik tore, aga nendes kohtades, kus oleks pidanud hinge kinni hoidma, läks deklameerimiseks. Eriti ma mõtlen neid lindude tapmisega seotud monolooge. Ja tegelikult see kõige esimene luigetapmise seletus oleks võinud yldse ära jääda – sellist asja ei seletata mitu korda ja valju häälega, eriti mingile suvalisele varesele. Väike umbusk ja distants nonni suhtes võiks ju sissejuhatuseks ikka olla! Selle asemel oleks võinud hoopis „poiste elu“ kohta paar lauset ytelda või midagi.
Nojah, kyll ma juba teaks, kuidas õigesti tuleks teha! Aga seda tunnet olen ma Kuressaare Linnateatri etenduste puhul paraku varemgi tundnud.
Lilli sai etenduse lõpus ainult Piret Rauk, sest ta on Orissaarest pärit, aga mo meelest oleks vähemalt Mardu osatäitjale kah ikka paar lilleoksa ära kulunud.



Pildil on peale varese (raamatu sees) veel yksik lind mere kohal ja kollektiiv tuhkapäevakärbseid.

Smuul

Kuna täna on Juhan Smuuli synnipäev, jäävad teiseks korraks muljed nii eilasest Tuuliku/Lennuki/Kuressaare Linnateatri "Varese" etendusest kui ka Hindi "Tulemehest". Kahtlaselt saareline aines niiehknii. Muidugi, kunagi noomis yks kena Muhu-kooli-vend mind selle eest, et kuidas ma tahan midagi kirjanduse kohta arvata, kui ise pole isegi kõiki Uustulndi "Tuulte tallermaa" osi läbi lugenud. Teine samateemaline ärevakstegev asjaolu selgus esmaspäeval, tagasiteel linnast töötuks registreerimast, kui autos viibinud isikutest koosnev juhuslik valim muhulasi oli 3/4 ulatuses lugenud "Musta pori näkku" ja mina olin ainus, kes ei olnud... Töötukassa järjekorras istutud aeg aitas muidugi tublisti kaasa "Tulemehe" läbilugemisele, ka atmosfäär oli sobiv.
Aga mitte Aadul pole täna synnipäev. Tervituseks Juhanile muhuluuletaja Irma Järvesalu kirjutatud salm ja pilt talvisest monumendist Andruse veski taustal.

JUHANILE

Kasvab vetikaid paadikiiludel,
iseenesest läbi ja külge.
Sinus Koguva kauge ookean,
Suur väin ja kõik tema hülged.

Merenukrust Sa põed
ja varvastes külade tolmu.
Tooma räästaaluses veel
miskit igavest kaigub ja hõljub.

Lumes humal ehk kergitab
end pilvedekõrguse ligi.
Juhan mäe peal, koduse taeva all
temas mere ja Muhumaa vägi.





Jah, ja Muhu Muuseum, Juhani maine ja vaimne kodu... Juhani "karakterid" tegutsevad siin ikka edasi, tee või tina. Algul ristiisa Mihkel Muhu monoloogidest, siis hingeline yliõpilasneiu Sõgedate kylast ("Õhtu Nekrassoviga"), siis Mare Tüürimees, ja nyyd on siis koitnud Kohviveski tähetund.

Kiisulaul

Kui juba rottidest juttu oli (eelmises postituses), olgu täna tasakaaluks kasside kord. Pildil on meie Pennu ja saatetekstiks on naabrinaise luuletus tema sõbrannast.


KIISULAUL

Hopsti!
Kes tuli?
Mitsu,
õuelõhnane, külm ja märg
Küsib, kurrr-palun,
kas leiduks mulle üks särrrg?
Ise rohekas-kavalal pilgul
piidlemas ahjuäärt
pikk pai ja tubane soojus
see on küll nurrumist väärt
Unes näha võid hiirterodu
veelgi parem on kindel kodu.

Ainult rottidele

Tänastes päevauudistes räägiti sellest, et Tartu teadlased on leidnud, et rottidel ei põhjusta depressiooni mitte halbade emotsioonide ylekyllus, vaid heade puudumine. Ja et isendid, kelle suutlikkus rõõmustada on suurem, ei lange nii hõlpasti stressi.
Tsiteeritagu siinkohal kommentaariks "Sõpruse puiestee" laulusõnu Mait Vaigu sulest:

ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head
ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab

Aga tegelikult muidugi möönis ka Jaanus Harro päevauudise lõpuks, et ta ei ole kindel, kas inimesed ikka tahaksid elada sellises maailmas, kus emotsiooni hankimiseks piisab tableti sisse söömisest.

Hint

Mõnel vahepealsel mandril viibitud päeval ei olnud mõistagi võimalik kirjutada Kirju Sõgedate kylast. Kuulasin, mida targad inimesed räägivad kommunikatsiooniteooriatest, väisasin armsat ristipoega (kes on ka yks tark noor inimene), nuuskisin tuult tulevaste rakendumisvõimaluste osas. Aga enne seda jõudsin läbi lugeda Toomas Haugi kirjutise Aadu Hindist jaanuarikuu Loomingus, mida tahaks siinkohal samuti heaks kiita. Kõik tema kirjutised mulle tõtt-ytelda muljet pole avaldanud, seekord aga oli Aadu fenoomen väga selgelt tabatud ja naelutatud: hirm ja reetmine kui kaks juhtlõnga nii elus kui loomingus. Osalt selle artikli ärgitusel hakkasin yle lugema Hindi 1939. aastal esmakordselt ilmunud lyhiromaani "Tulemees", mis räägib kommunismikalduvustega meremeestest. Kui loetud saan, ju siis ytlen.

Tipa-tapa-nipa-näpa

Vaatasin, et pilte kipub blogis nagu väheks jääma. Moodsat meediumi kasutades on see teadagi patt või puudujääk. Seetõttu riputan neid täna siia kohe peoga, kõik puha noorte koduste kunstimeistrite paari viimase päeva toodang. Ja saateks naabrinaise kirjutatud luuletuse. Viimasel ajal on ta kyll olude sunnil rohkem viljelenud yhiskondlik-poliitilist värssi (vt detsembrikuu "Muhulast" valla kodulehel), aga lasteluuletusi ja suurepärast juhuluulet tuleb sealt ka kogu aeg. Mida tal sahtlis veel on, seda ma päris kõike muidugi ei tea, aga pyyan jõudumööda teavet juurde hankida ja vastava loa korral seda teistelegi jagada. No ja mulle muidugi omakorda jälle õudselt meeldiks, kui need, kes siia blogisse satuvad, ennast ka kuidagi sisse meldiksid, et ma ka natuke teaks, kas peale minu keegi veel kogu sellest pillerkaarist osa saab...
Aga lubatud pildid ja luuletus:



TIPA-TAPA-NIPA-NÄPA

Koduõuest algavad kõik tipa-tapa teed
pisikeste näppude nipa-näpa tööd
kui sa kasvad suuremaks
on pikemad su teed
kallist kodust kaugele
võivad viia need

Mida meeldib teha sul
selles kaasa löö
nii sa ükskord leiadki
oma õige töö

Jäine raamat

Sain eila öösi enam-vähem katuse alla artikli "Jäisest raamatust" ja lubasin endale selle puhul peale viie aasta pikkust mitmesugustel bioloogilistel ja administratiivsetel põhjustel peetud pausi jälle pisikese suusatiiru Rannakyla kandis. Mitte kyll päris "öös ja jääs", aga igatahes tekkis mul seda tiiru tehes mõte, et Smuul võis ju Nansenit fännida kuidas oskas, aga neil oli see kvalitatiivne vahe, et Nansen oli põrsapõlvest peale suusatada osanud ja liikus lumises keskkonnas nagu oma toas, Smuul aga võis end Antarktikas ses suhtes veel eriti võimetuna tunda. Siis pole ime, et jää- ja lumeväljad teda edaspidises elus surmalõhnase ahvatlusena painama jäid (vt Smuuli autobiograafia viimast lõiku).
Muuseas, esimesed suusad tõi Muhusse ja suusatas nendega siin Villem Grünthal-Ridala. Mina tõin Muhusse esimese kandelina. Nii et mingitpidi ikka kuulsate literaatide reas...

Sofi Oksanen

Mõnesuguse hilinemisega jõudis minuni rõõmustav teadmine, et Vabariigi President annab teiste kenade inimeste hulgas sel aastal aumärgi ka Sofi Oksanenile. Vaat selle teo ma kiidan heaks. Lisan siia sel puhul yhe luuletise, mille meisterdasin Kultuuriteooria tippkeskuse sygiskonverentsil "Stalini lehmade" mõju all olles. "Kultuur on kõrgel tasemel / kits lautas lehma asemel", nagu kõlab yks kolhoosialgusaegne jorutus (aga see võib vabalt ka Olaf Kopvillemi salm olla). Ma ei tea, et selle teose pealkirja yle kuskil väga arutletud oleks. Raamatus viidatakse ainult yhel korral proosavormis sellele, et Stalini aeg vahetas lehmad kitsede vastu vms. Pisenemise motiiv klapib muidgi hästi ka söömishäire teemaga.

***
Sisemine ruum tõmbub kokku
aheneb pitsitab
väline on võõrik
aga kaduda pole võimalik
ja ega ei taha ka
see on ainult puhas uudishimu
mis hoiab sind alles
pysti
kuhu ma kuhu ma
mahun

Looming

Täna oli mul vaja yhte 1982. aastakäigu Loomingut. Artur oli omal ajal enne Pärdi maja myyki panekut sealt Pärdi Riina vanad Loomingud siia tassinud. Maja koristades tassisin nad kuuri alla, sest päris ära visata ei tihanud ja õues tuld teha siinkylas ei tohi. Osad nendest jõudsin enne kuuri kokku kukkumist ära puhastada ja tuppa tuua. Nende hulgas 1982. aastakäiku ei olnud. Ähmane mälestus veel yhest eriti sitasest pakist kuuri all siiski koitis. Niisiis sumpasin läbi ylepõlvelume kaelavarisemisohtliku kuuri varemetesse - ja seal nad olid! Ei olnudki vaja bensiini põletada ega 8 kilomeetri kaugusele raamatukokku sõita, tarvitses ainult harja ja niiske lapiga pisut talitada, ja lugemiskõlblikud Loomingud olidki valmis! Hõissa hyveline ökoelu ja taaskasutus.

Varem on mind vanade Loomingu aastakäikude annetamise näol toetanud Heino Kään ja ristiema Virve, kellele siinkohal tervitused & tänud. Ja Laasu Arturile ja Pärdi Riinale, andku ead ingamist.

Tekstiil

Tänane tekstiilitoodang. Ja arvake ära, mis tekst seal all lebab...

Talv

Sõgedate kylas on talv ja kõik on hangunud. Lume all tiksub elu vaikselt siiski edasi - kes pusib artiklit kirjutada, kes mustrit joonistada, kes vahetab niisama ainet. Mõtlesin minagi ootamatult syllesadanud ohtrat vaba aega millegi uue katsetamisega sisustada. Eks ma kirjutan siin Muhust ja lugemisest, mis ma muud ikka oskan. Blogi pidade kyll juba vanamoodne kanal olema, aga mina ennast virtuaalsete suhtlusvõrgustikega siduda ei kavatse. Kes tahab sotsialiseerida, tehku seda näost näkku! Aadress - Sõgedate kyla. Teed on täna lahti ajamata.