Mereteema jätkub. Hankisin enestele GO reisiraamatute sarjas välja antud imelikus formaadis yllitise "Vene meri", autor sõrulane Heino Kermik. Peaks Jurna Mattilt (või miks mitte ka Eintsult) kysima, kas tunnevad sihukest.
Puhtalt jutu põhjal otsustades tuleb siiski tõdeda, et partorgi parandab valetamise kombest ilmselt ainult yks asi. Või need on „originaalsed päevikumärkmed“, kus tekstis kasutatakse 60. aastate kontekstis väljendeid nagu „Hruštšovi sula“ (ju seda ikka väikeselt ajaliselt distantsilt nii hakati kutsuma) ja „ärikas“ ja joonealustes märkustes on seletatud, kes oli Carl Linné ja et „matt“ on osa venekeelsest „tõlkimatust sõnademängust“. Joonealuste viidete jooksmine on ka nagunii sassis, nii et „teaduslikkuse“ imitatsioonina igati hale igatahes.
Aga muidu väga hea taustamaterjal Ülo Tuuliku merekirjadega paralleelselt lugemiseks. Nii seletuskiri Jeerumei yle parda hyppamise asjus kui motorist Korhoneni lood kui deliiriumis madrus kui muud laevalood saavad „Vene merest“ mitte-nii-ilukirjandusliku taustaversiooni, millega võrreldes joonistub Tuuliku kunstiline panus ikka märksa paremini välja kui et tema lugusid lihtsalt iseseisvalt, ilma mingi taustsysteemita lugeda. Jaa jaa, tarbiline raamat, mis seal ytelda. Lähen viin kingiks vanale heeringalaeva radistile Tüürile, kui jälle mere taha pääsen. Tema isiklikust fotokogust ka ylalesitatud pilt laevakoera ujutamisest SRT parda ääres.
