Paradiis

"Paradiis" oli täpselt õige raamat täpselt õigel ajal, tänud Maarjale, et ta palus mul sellest talvel kõnelda ja tänud Maarjale, et ta selle just raamatukogust võtnud oli. Lugesin ta eile bussis läbi, kui byrokraatide koolituselt tulin (no tõele au andes alustasin juba byrokraatide koolituse ajal). Kodus noppisin riiulist sellele kõrvale "Nad tegid toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle..." (Kärdla, 2002) ja kui oleks olnud noppida, oleks võtnud ka "Hinna". Tarkusetera, mille "Paradiisist" välja noppisin, oleks umbes selline - "Ära kurvasta selle pärast, millest sa ilma oled jäänud, vaid rõõmusta selle yle, et see on sul olnud". Sest tegelikult ei kao see sinu seest kuhugi.

Lotovõit

Tegin aega parajaks ja niitsin ja hakkasin mõtlema (rahulolevalt, nagu kass Matroškin Prostokvašinost), et ma oskan vikatiga niita ja ID-kaardiga allkirja anda... ja kui palju selliste oskustega inimesi siis veel olemas on... no meie kylas vähemalt viis tykki... terve Eesti peale kah ilmselt arvestatav ports... aga maailma mastaabis siiski jah vist suhteliselt unikaalne kombinatsioon (iseasi, kui tarbiline see viimane oskus tegelt ikka lõppkokkuvõttes on). Soomlased ytlevad, et "on lottovoitto syntyä Suomeen". Kuna tõenäosus syndida Eestisse on sellest veel omakorda nii viis korda väiksem, ei tea, kas see on siis nagu jackpot või midagi?

Vestlus Sitsiilias

Kuna veetsime eile kogu perega neli tundi oma elust Virtsus praamisabas seistes, õnnestus mul kõigi muude ootetegevuste kõrval läbi lugeda ka tädi Krissu kojusaadetava träni kotis kõige peal olnud raamat "Vestlus Sitsiilias", autor Elio Vittorini, ilmunud kõvade kaante vahel sarjas "Pegasuse klassika". Tõlke kohta ma ei oska midagi ytelda, sest ei mõista itaalia keelt ega selle sitsiilia murrakuid. Raamatuks vormistamise koha pealt aga kujutan kyll hästi ette, kuidas kolmkend aastat tagasi oleks selline asi LR-s pehmekaanelise tihedat teksti täis vihikukesena ilmunud. Kõvad kaaned ja iga pooleteistlehekyljelise lõigukese alustamine uuelt lehekyljelt jätavad kyll mulje, et nyyd loed midagi eriti tähtsat, aga tegelt see ikka päris nii ei ole. Kyllap sellel teosel oma antifašistlik ja kultuurilooline sisu ikka on, aga vormiga lyyakse lugeja lapikuks ja sisu jääb kuskile kolmandasse järku. Sama võib tõdeda paraku ka vähemalt yhe uuema eesti luulekogu kohta, aga see, mida mul selle kohta täpsemalt ytelda on, läheb loodetavasti avaldamisele paberajakirjas ja kui ma siin midagi väljendama hakkan, pean viimati selle blogi kah maksu alla panema, nagu Muhu vallavalitsus on teinud ajalehe "Muhulane" veebiversiooniga...

Wana Wara

Lisaks raamatutele lastakse mind vahest ka Hurda köiteid näppima.
Minu ylesanne ei ole tungida nende sisusse, vaid vaadata, millised lk-d katki ja kehvas seisus on, aga paratamatult ikka vahest natuke salaja loen ka.
Mõned tarkuseterad (eri kihelkkondadest, eri köidetest, tsitaadid ei ole täpsed, aga nii see rahvaluule käibki ju):
"Kena kui kelgujalas" - näägutamise väljend
Sellel perenaisel, kes kulbi supi sees keema laseb, kaob meelemõistus peast ära.
Ja vanasõna "Kellel janu, sellel jalad" läheb veel edasi ka: "...kellel kärnad, sellel küüned"...

Aga Kuusalus on muhulaste kohta 1894. aastal räägitud järgmist juttu:
Muhumaal käinud kord õpetaja külas lapsi loetamas ja peatükka küsimas. Seal tahtnud ta ka muhulaste kodusest hingeelust teadust saada ja küsinud sellepärast ühe lapse käest, kas isa kodus ka söögipalvet loeb. "Ma ei tea mitte," vastanud laps. "Noh, mis isa teil siis teeb, kui ema leent kaussi tõstab?" küsinud õpetaja. "Meil ei olegi kaussi," vastanud laps, "meie sööme kohe põrandalt paja seest." Õpetaja selitanud edasi: "Aga mis isa ütleb siis kui pajast sööma hakkate." Laps vastas: "Isa ütleb: Hoidge te kuradid et ei tee end tahmaseks mette."

Igavad vanad raamatud

Taas tarkuseteri rariteetsetest raamatutest, mida mul on au siin näppida ja umbes viite sorti viitenumbreid kandvate siltidega varustada. Illustreeriv vinjetineke lõpetab Muhust pärit õigeusu preestri Vassili Verloki kirjutatud raamatu "Kaubatarvitajate ühisused" (1906), mida on Eestis praeguseks alles täpselt 1 eksemplar. Vaadake hoolega!

Ja tarkusetera allikas on sedakorda:
J. G. Spuhl-Rotalia, Eeskõne raamatule „Kodumaa kalad. Eesti-, Liivi- ja Kuuramaa vetes ning Läänemeres elutsevate kalade looduselugu, nende püüdmine kunstlike abinõudega, kasvatamine, kunstlik sugutamine ja kalatiikide asutamine” (Viljandi 1896).

Üheltpoolt on see ju suur süü, hooletus ja tuimus oma isamaa vastu, kui meie neid elajaid, taimesi jne tundma ei õpi, kellede hulgas meie hällist kuni hauani elame ja liigume ning keda meie igapäevases elus esimesest silmapilgust kuni viimse hingetõmbuseni tarvitame. Neid looduse loomasi, keda vägev ilmade Looja meiega ühel ajal on kodumaa pinnale elama pannud, peame meie ilmtingimata tundma õppima – ehk muidu ei austa meie Loojat tema auulises looduses. Seesuguse inimese kohta, kes kodumaa loodust ei viisi tundma õppida, ütleb meie tähtsam loodusteaduse kirjanik Kunder väga õieti, et ta kui võõras külaline on, kes maa peale tuleb, üksi oma isa, ema, õe, venna, naise ja lapsed tunneb, aga muist asjust ühtegi ei tea ja viimaks ära lendab, kui lind lõunamaale.