Naesterahwa mörtsuka selts

...Ta wöttis kindlat nöu ja wandus, köik meesterahwa suggu ello aea tagga kiusata ja neid hästi pinata. Ta müüs köik warrandust ärra, jättis omma kasso kohta ja wannemate maea ja läks pakso metsa ja orgudesse ellama, ja olli kindlat nöu wötnud, ialgi ennam öppetud innimeste sekka taggasipöörda, üks mörtsukas ja röwel tahtis ta olla ja jäda, et köiksuggu kurja meesterahwa suggule tehha ja kedda ta nüüd hirmus wihkas; sedda pahha kurjaga nende kätte maksa, ja temma teggi ka sedda. Iggalt poolt korjas ta kergemelega, kurjad ja sandid tüdrukud ehk naesed ommale setsiks ja abbiks, nenda et ta pea üks seltskond 600 hinge, naisa ja tüdrukuid, kokkokoggus, kes temmale köik truudust wandusid: kaugel ümberringi mehhi ja poissa ja köik meestesuggu taggakiusata, risuda ja hukkata...

"Josewa Antonette Bilgi, üks naesterahwa mörtsuka seltsi allustaja Ungarimaal, ja selle seltsi, 600 tüdrukut ja naest, hirmsad mörtsuka teud, nenda ka nende 12 liigjulge hukkatuse tö ühhe möldri maeas, peamörtsuka ja köige teiste wangiwötmine, kohtuotsused ja ärrahukkamine. Üks hirmus luggu uel aeal, mis weel ialgi selle wisi peal polle sündinud." J. Wänjas R. Tallinnas 1865. Trükkitud J.H. Gresseli kirjadega.

Vaat nii karme raamatuid loen!

Digitaalne kultuuripärand

Veel pool aastat tagasi olin kindel, et minul ja digitaalsel kultuuripärandil ei ole yksteisele midagi ytelda. Tänane reaalsus on see, et ma esinen blogieksperdina, valutan sydant e-kirjade edasise saatuse pärast, vilgun kaudu digitaalse säilitamise koolitusi ja peale kolmandat klaasi veini suudan sundimatult kõneleda emuleerimisest ja XML-kapslitest. Ja kirjutan digitaalse kultuuripärandi pikaajalise säilitamise teemalisi luuletusi.

Ootame kymme aastat.
Siis on näha, mis saab.
Kas meil on failid alles.
Kas neid ka lahti saab.

Ootame kymme aastat.
Siis on meil uuem aeg.
Kellel on silmad, see vaatab.
Kellel on keel, see loeb.

Rääkivad kivid

Juhtus nii, et saatuse tahtel sai koguni kaks päeva järjest kreisilinnas kultuurat ammutamas käidud. Saatuse osa mängis siin taaskord Triin, kes kontserdil juhtus kysima, et kas ma muhulastest kõnelevat teatritykki ikka olen vaatamas käinud. Ei olnud muidugi. No paar kiiremat liigutust ja piletid viimasele etendusele olidki käes.
Kolmest Kuressaare Linnateatri suvelavastusest, mida ma Sadamaaidas vaatamas olen käinud, oli see kõige lahjem. "Reigi õpetaja" oli päris hea, "Igavesel kaptenil" oli ka mingi väike paralleelreaalsus sees, aga käesolev oli ikka suhteliselt sirgjooneline nali ilma suurema allteksti või katarsise võimaldamiseta. Ma arvan, et nad võiks edaspidi pigem ikka klassikaliste draamatekstidega õnne & jõudu katsuda. Aga või see minu ytelda.
Triinu reklaam, et on väga rahvaehtne, pidas muidugi paika. Ehkki, kui juba muhulastega tegu, siis võiks ju ka teadmiseks võtta, et Riste nime tuleb hääldada kolmandas vältes. Noh, mina muidugi ka yleinterpreteerisin ilmselt väga mitmeidki episoode oma volikoguliikme ja kylaeluaktivisti teadmistepagasi otsast. Tuli tuttav ette kyll. Yhesõnaga, ikooniline referents oli olemas, aga symboli aspekt domineerima ei hakanud.


See kivi ei kõnele miskit. On hoopis vagusi Suures väinas. Nimi on Odrakivi, sest sinna otsa oli yks odralastiga laev ennast puruks sõitnud kunagi.

Tuulevaikne öö

Käisin koos käkkidega kontserdil. Muusika ei ole kyll otseselt minu rida, aga kuna Tätte laulusõnad on ka luuleraamatu kujul mimikrit teinud, siis paar sõnakest siiski. Neid võiks võrrelda sihukeste kenade lihvitud klaashelmestega, lihtsad yle lugeda ja kenad kaela panna. Mis pärismaalastel muud vajagi.
Kontsert ise oli nagu mingi sihuke rohujuure tasandil rahva yhendamise yritus. Õigemini, rahvas oli juba ise yhinenud, tund aega enne kontserdi algust toimus liiklus kreisilinnas ainult yhes suunas, lossihoovi poole.
Kylitasin murul ja vaatasin enda ymber ringi. Väikevenna sõber. Venna teise sõbra ema. Kooliõde. Kooliõde, kes elab Soomes. Vana pinginaaber oma mehega. Tuttav bussijuht, kes Tallinna vahet sõidab. Ehitaja, kes meile rihalseväravad tegi. Koolivend. Volikogu liige. Veterinaarameti ametnik. Maavalitsuse nõunik. Endine naabrimees. Keeleteadlane. Teise kyla tibid. Kusjuures keegi neist ei olnud ennast meelega minu vaateulatusse sättinud ega teadnud ilmselt ka, et ma neid sedasi salaja vahin. Näiteks Mari näol pysis kogu kontserdi aja permanentne naeratus.
Kõik oli väga sõbralik. Suuri sõnu ei tehtud. Ainult Matverele ei antud eriti kõneaega ja seetõttu jäi tsipake puudu tervendavast irooniast.
Käkkidele meeldisid kõige rohkem „see laul, mida Paul laulab“ („Miljuneer“) ja „meereelee ma teel või randa“. Igal juhul said nad oma elamuse kätte ja nägid ära, et laias maailmas osatakse samu laule, mida me kodus isekeskis laulame.


Joonis 2. Kuidas tappa luulet.

Statistika

Minu abikaasa armastab statistikat. Ka oma armastust minu vastu väljendab ta statistika abil. Mina omakorda väljendan oma armastust tema vastu seeläbi, et selle statistika siia ylesse panen. Graafik kujutab käesoleva blogi postituste arvu dynaamikat ajateljel. Postituste kvaliteedi kohta ei ytle statistika siiski midagi...