Maakera

Käisin naabrinaisele tagasi viimas temalt laenatud fooliumi, mille abil grillisime keskkonnaajaloo välitööde käigus omandatud haugi ja kaks ahvenat ja sain vastu taaskord imekena luuletuse. Selle sõnum omab praktilist tähendust, kuna näiteks asjaolu, et täna oleks põhjust meenutada seitsme aasta taguseid syndmusi, oli meeles ämmal, aga ei kummalgi asjaosalisel. Hiljem, kui Orissaarest teetanusesysti tegemast tagasi sõitsime (astusin naela jalga) ja väina tammi peal politseiautot nägime, tuli siiski eredalt meelde nii mõndagi yheskoos läbi elatut. Aga niisiis luuletus.

Oh maakera, maakera,
palun sind,
vähenda natuke käiku,
anna aega olla,
et tunda elu maiku.
Lase panna hommikul
leiva peale võid,
mäletada sedagi,
mida lõunaks sõid.
Anna aega sõpradele
ütelda ka tere,
märgata, et sul on kodu,
ümber oma pere.

Lase ära mõtelda
mõtlemata mõte,
ehk võiks osaks saada siis
tõtlemata tõte.

Terve konkurents viib edasi

Minu kooliõe, kolleegi ja tuntud muhuluuletaja Irena trykidebyyt ajakirjas Täheke leidis aset aastal 1981; minul alles 2008. Irena on kirjutanud muhukeelseid uudiseid kohalikule kobrulehele juba yle kolme aasta; ma sai mineval nädalal käe (tänu Irenale!) ka valgeks. Elu edeneb.
Pildil: rattapeksi massin tööhoos.

Road poem

Plekksile väin.
Imalkirbe angervaks.
Pärnad. Mesi.
Puhastusseadmete solgihais.
Ritsikad.
Lehmad ja sõnnik.
Ylekuumenend mootorratas.
Suvine Liivimaa.
Lahtised autoaknad.

Vaade Sõgedate kylale Sydneyst, 14. korruselt

"Veel üks lugu "kuulsast" muhulasest, kelle kuulsus oli jõudnud juba Kremlini. Tema nimi oli Juhan Smuul ja oma kirjanikutalendiga oli ta võitnud ka Stalini usalduse. Nii on mulle räägitud. Mõned raamatud olid päris naljakad ja ka Muhu-ainelised. Mäletan kirjutust, kus ta võrdles muhulase pead kerisekiviga. Kas must ja kõva? Sellega võis veel leppida, aga ühes teises raamatus rääkis ta halvustavalt oma isast, kes kirikus käis ja Jumalat teenis. See käis mulle otsekohe vastu. Halvustada Jumalat ja isa, kes teda teenib - see on juba midagi sellist, mida ükski usklik inimene heaks kiita ei saa.
Minu reaktsioon oli selline, et otsustasin ära põletada kõik tema teosed. Ma ei taha ja ei saa ka õigeks pidada oma raamaturiiulis kirjandust, mis nii ateistlikult räägib Jumala vastu. Niisiis lõppes Smuuli kirjandus minu raamatute hulgast. Juhan suri vist päris noorelt ja vist ka üleliigse alkoholitarvitajana. Tema mälestuseks on muuseum tema kodus Koguva külas, mis on sinna asutatud juba kommunismi ajal. Mõned aastad tagasi püstitati mere vastas vastu Orissaaret postament tema kujuga. Seal ta siis seisab püsti ja vaatab nukralt kaugusesse. Kurb lugu, kuid tõsi. Mis on inimesel loota, kui tal pole Jumalat ja Jeesus Kristust."

Daniel Ling, "Iga päev Jeesusega Jumala armus. Jumala arm on mind kandnud." Kuressaare 2011.