Armas

Sui algul Liinakurul rääkis yks teine muhulane Kadri Toni Morrisoni "Armsast". Mis ta täpselt ytles, seda ma ei mäleta (ja ilmselt see ka minu lugemiskogemusega ei kattunud, sest muidu oleks meelde tulnud), aga igatahes tekkis tema juttu kuulates tunne, et seda raamatut võiks ikka ise ka lugeda.
Noneh, lirtsuv veri, vägivald ja alandus, mis sadenevad põlvkondade alateadvusse. Valge ameeriklasena ennast kyll selle lugemise järel väga hästi ei tunneks.
Aga ikkagi tundus mulle taaskord, et siingi näidatakse väljapääsu ökofeministlikus suhtumises: eks need ole ju naised, kes omavahelist sidet peavad, katkestada ja siduda yritavad; ja lõpuks on kolmekymnest naisest koosnev kogukonna esindus see, kes peategelase hullemast päästavad. Eks yks mees ole ka nii moepärast ligi, aga tema on ka Mees, Kes on Kõik Kaotanud.
Iseenesest muidugi vbl peaks tõepoolest selle ökofeminismi jutlustamisega piiri pidama. On tulnud signaale, et esineb juba reaalne idee mind sellisena ilmarahvale eksponeerida.

Hea elu - palju kalu

Seoses iseenese ja raamatute mitmesuguste kaootiliste ja vähemkaootiliste ruumis ymber paiknemistega sattus mulle pihku imetore raamat "Purjetan punasta merda. Valik regivärsilisi merelaule" (LR 1980; ilmselgelt olympiaregatiga seoses yllitatud kogumik), kust leidsin oma suureks rõõmuks mh Muhu läänerannikut puudutavad värsid (mis iseenesest kyll pärinevad väina vastaskaldalt Jaani kihelkonnast):

Ui-tui-tui-tui Tumma Jüri,
Koguvas oli hea elu,
mets oli mere ääre peal.
Meri helises, kallas kõlises,
havid ambusid akna taga,
siiad need tulid siiates tuba.

Kena elu neh, mis seal reaki. Lisa saab otsida siit.

Baturin

Puugihammustatud inimeste puhul on tore (lisaks sellele, kui nad ellu jäävad), et nad lesivad natuke aega vagusi paigal ja siis saab nendega rahulikult rääkida. Yhest sellisest vestlusest ajendatuna võtsingi taas Baturini ette. Esmalt „Delfiinide tee“ (sest tegelikult peaks ju hoopis kaladest artiklit kirjutama ja fiktsionaalsed merekeskkonna kujutused kõlbavad seetõttu prokrastineerimiseks hästi) – sihuke Kaplinski-sarnane zoosemiootiline ulme pluss kena muinasjutt. Baturini lugemine on siiski nagu yle võlli kiikumine – mõnele meeldib hirmsasti, aga minu syda palju korraga ei kannata.