Väike viktoriin

Mõista-mõista, millisest kirjandusteosest pärineb järgmine katkend:

Kui hea see on, et mu süda on võimeline tundma sellise inimese lihtsat, süütut lõbu, kes paneb lauale kapsapea, mille ta ise on kasvatanud, ja sel ühel silmapilgul korraga maitsta võib niihästi kapsast kui taas nautida ka seda kaunist hommikut, mil ta taime istutas, ja kõiki neid ilusaid päevi ning meeldivaid õhtuid, mil ta kapsast kastis ning selle jõudsast kasvamisest rõõmu tundis!

Vihje: tegu on maailmakirjanduse klassikaga ;)

Naisjahimehed ja teised

Kuna väljaspool tööaega kultuuriyrituste kylastamine on enamasti perekondlikel põhjustel raskendatud, tuleb katsuda kunstilised elamused kätte saada tööajast.
Ei saa salata, et vahel on see ka majanduslikult kasulik, sest nt Maailmafilmi päevased seansid osutusid olema tasuta. Iseenesest tahtsin (pool)professionaalsest huvist rohkem näha kalameeste elust pajatavat „Elu lainetel“ (kus yhes, teises ja kolmandas kohas oleksid kommenteerivate tiitritena võinud vabalt joosta väljavõtted Juhan Smuuli loomingust), aga huvitavamaks (või intrigeerivamaks) osutus sama soojaga ära näidatud „Jahis ainult naised“. Kui pärast kysisin, kas sellel filmil ka feminismiga midagi pistmist on, sain nii tegijalt kui tegelaselt yksmeelse vastuse, et selline kysimusepystitus on kyll täiesti irrelevant, sest kujutatakse naisi, kellele lihtsalt meeldib metsas käia. H6mm... Hoolimata sellest, et tegu on traditsiooniliselt meeste poolt domineeritud tegevusvaldkonnaga ning „looduses viibimine“ on allutatud (pool)ritualiseeritud käitumispraktikatele, mis tavapäraselt kinnistavad mehelikkuse stereotyypi (relvad, tapmine, fyysilise koormuse talumine, desperaado ja enduuro); rääkimata sellest, et isegi sobilikku nais-vastet „jahimehele“ on suht raske leiutada. Yks kohalik kobruleht kasutab syndmust kajastades väljendit „naiskytid“, teine „jahinaised“. Samuti leidus meesšovinistlikke elemente nii filmis vilksatavate meesjahimeeste (heh, eksole) käitumises kui ka naistejahi teemalises diskussioonis Jäägri foorumis, mis näitab, et päris probleemitult see naiste jahindustegevus ikka vist ei lähe.
Seda arengut oleks aga kyll huvitav vaadata, kui jahipidamises hakkaks toimima seesama „prestiiži vähenemine“, mis on toimunud nt õpetajate, ametnike, apteekrite jts seas, et kui naised on suutnud ennast mingile erialale läbi murda ja tõestada oma suutlikkust sellega hakkama saada, siis selle ala prestiiž meeste seas hakkab langema ja nad liiguvad mingitesse muudesse valdkondadesse endile uusi väljakutseid otsima. Ei tea, kas minu silmad seda näevad.

Rahva Hääl, 14.12.1949

Juhan Smuuli puudutavad lõigendid on jaotatud kaheks põhimõtteliseks osaks: tema enda kirjutised ja kirjutised tema kohta. KMARis koostatud mappi sorides jäi silm peale lõigendile pealkirjaga "Tänu suurele Stalinile", mis sisaldas nähtavas osas lauset "Meie, Muhu saare kalurid ja talupojad, oleme üle elanud palju hädasid." Ja läks edasi: "Ja kui me nüüd võime hingata oma saarel vabalt, kui meil pole vaja enam mingit tegemist teha kulakute ja spekulantidega, siis mõtleme tänuga eelkõige kommunistlikule parteile, seltsimees Stalinile, kelle nimega on seotud kõik see uus ja kaunis, mida me tänapäeval oma saarel näeme. Soovime seltsimees Stalinile pikka iga ja head tervist kogu töötava rahva rõõmuks ja hüvanguks." Märgitakse, et Muhu saare elu-olu on saanud "laiadele ringkondadele" tuttavaks tänu luuletaja Juhan Smuuli töödele, kelle võrsumine rannatarest ja töötavate kalurite elust kirjutamine said võimalikuks ainult nõukogude korra juures, räägitakse sellest, et nüüd töötavad Muhu kalurid-kolhoosnikud kindla plaani järgi ja seltsimees Stalini 70. sünnipäeva auks on see täidetud juba rohkem kui pooleteistkordselt, mis on kaasa toonud ka preemiaid kaluritele. "Nii sai näiteks kolhoosikalur Mihhail Küla kolme kuu jooksul püütud kala eest koos preemiaga 12 000 rubla, samuti Timofei Mätas ja paljud teised tublid kolhoosnikud." Omaseks on saanud kirjandus, suurt huvi tunnevad kolhoosnikud ka teatrikunsti vastu, toimub laiaulatuslik agro-zootehniline õppus. Aga mitte ainult: "Laiaulatuslikult on korraldatud poliitiline õppus. Meie kolhoosis tuntakse suurt huvi seltsimees Stalini eluloo vastu. Seltsimees Stalini elu ja tegevus innustavad meid raskusi võitma, üha kiiremini edasi liikuma kommunismi poole."

Ja alla on kirjutanud minu vanaisa. Muhu-Kaluri kolhoosi juhatuse aseesimees.

Jah, perepärimuse kohaselt on ta varasematest kirjatöödest teada kirjad Saastnast sõjaväest oma tulevasele abikaasale (keda ta olevat eelistanud sellepärast, et erinevalt mitmetest teistest rannakyla neidudest osanud tema vigadeta kirjutada), aga ylalesitletud kirjutise autorsust täiega talle kyll ei riskiks omistada. Seda enam, et on ikka kahtlane, kas tal kalapyygi ja seitsme lapse kasvatamise kõrvalt enam publitsistlikuks tegevuseks palju aega jäi. Elukogenum kolleeg ja muhulane kommenteeris, et see on täpselt tollal Muhus ja Ida-Saaremaal tegutsenud ajakirjanik Valdur Lulla stiil ja keelekasutus. Kyllap oli lihtsalt vaja, et Volli nimi sinna alla läheks.

Kyyditamine oli just ära olnud ja kolhoosid olid just loodud. Minu isa oli 9 kuud vana, yks poiss oli veel syndimata. Järel-Eesti aeg oli äsja läbi saanud.

Mary Poppins ja hakklihamasin

Yheteise järge viimaks käidud ja nähtud Puhastus ja Mary Poppins. Mõlemate puhul on raamatud mulle kohutavalt meeldinud ja - ilmselt selle tagajärjel - lavastused sama suurt muljet ei avaldanud. Mitte, et miskit otse pahasti oleks old, aga yllatusmomente ka ette ei tulnud.

Mary Poppinsi yle ma kaebleks rohkem, täpsemini kyll kavalehe yle. Aga võib-olla on kavaleht ka ainult lihtne tööriist ja kurja juur asub hoopis kaugemal (vrd pereisa Banksi probleemide juurega). Minu meelest on pehmelt öeldes kurb, kui mingi MTI laseb endale lahkesti palju raha maksta ja siis pakub eksklusiivse kokkuleppe alusel autoriseeritud materjale, mille alusel aborigeenid peavad töötama, sest mina sa tea, äkki muidu muudavad veel lavastuse sõnumi või mõne selle elemendi ebastandardseks ja mõnel meelelahutusasutuse kliendil jääb viimati garanteeritud elamus saamata.
Yks väheseid asju, mida ma etenduse jooksul huviga ootasin, oli, kas Karol Kuntsel ehk mõne repliigi oma rollis ka eht saarlase intonatsiooniga ytleb (sest muarust roll seda pmõtselt võimaldaks), aga ei ytelnud. Võib-olla on sedalaadi eksperimentide keeld lavastusjuhistega reglementeeritud (kavalehel on öeldud, et kokni aktsendiga Bert olnud filmis väga kole). Ja kavaleht yleyldse. Esimeses pooles on suht ylejala visatud tõlked mingist anonyymsest blabinast, mis ei räägi meile niivõrd Mary Poppinsist kui teos(t)est ja karakterist, vaid keskendub tema autori eraelule ja Hollywoody filmidele. Kavalehe tagumises otsas on aga lihtsalt laval toimuva ingliskeelne synopsis, mille funktsioon eesti keeles eesti lastele suunatud etenduse juures jääb mulle hämaraks. Hiiglam hulk inimesi on yles loetud, kes kõik lavastuse juures tööd on teinud (ja seda on tõesti palju tehtud ja uhke on), aga kavalehele keeletoimetajat ja korrektorit siiski pole jagunud (“ning vihkas animatsioone”, “võttis teise poole auhindadest”, “andis vanaproua talle 1993 loa”, “vanemad eirasid teda”; “soome keel / Finnich”). Eks muidugi on väiklane nii suure töö juures nii pisikeste asjade kallal närida, aga ikka on kahju, et kapitalistlik masinavärk käsitöönduslikest nyansikestest eriti ei hooli.

Käkkidele kyll meldis, langesid kella viiest päevaunele ega pidanud vajalikuks õhtusöögi pärast yles tõusta.
P.S.
Hakklihamasin oli postituse pealkirjas sellepärast, et ma tahtsin teemat Karol K. kaudu veel Hans Peki ja Õige eestlase vaheklippideni arendada, aga hetkel ei tundu see enam otstarbekas. Vaheklippidest siiski nii palju, et Saare naise (ja mehe) kujutus vastas sajaprotsendiliselt käesolevale etnograafilisele reaalsusele ja semiootik oma isaga pakkusid ka päris kõva samastumisainest.