Lokaalkämp

Mis seal salata, olen vahel enda keskis kodusaare tähtpäevayritusi lokaalkämbi võtmes mõtestanud. Aga äsjane Taaralinna-kogemus näitas ilmekalt, et see pole kindlasti ainult yhe piirkonna iseäradel baseeruv nähtus, vaid omab elujõudu mistahes geograafilises punktis. No näiteks noortele meessoost lasteaialõpetajatele oli selgeks õpetatud hingeline kätesirutamise ja kõikumisega liikumiskava Kait Tamra hingematva isamaalaulu saatel. Iseenesest oli see ju päris lustlik, aga meelehärmi valmistas mulle see, et käteringutamise käigus tuli järeltulijal taaskord särgisaba pyksist välja ja pysis seal kuni piduliku yrituse lõpuni. Ei julgend talle ka väga tungivalt märku anda, et pangu särk pyksi tagasi, kuna eelnevalt olin talle just päris põhjaliku riietumistehnika alase instruktsiooniga esinenud, et särgi korralikult pyksi panemine käib nii, et pyksid lastakse rebadele ja siis silutakse sabad käega kaudu kylgi voltidesse ja siis sätitakse pyksid uuesti pysti. See oleks ilmselt publiku tähelepanu eeskava sisuliselt poolelt liiaks kõrvale kallutanud ja seda poleks ju ka kindlasti vaja olnud.

Minu inimesed

Mina enam käsi ei pese!

Kes oleks osand arvata, et vanuigi veel sellise fännilaksu võib saada! Eks ma olen muidugi Akvariumi ja BG-d kuulanud ca pool elu ja aeg-ajalt nende kodulehelt platooniliselt vaatamas käind, kus nad kontserte annavad, aga ikkagi tuli kuidagi ootamatult kätte leida ennast in riil laif Tallinnas kontserdilt kolmandast reast ja õhtu edenedes lava eest ja autogrammiandmise käigus viimaks lausa fyysilisest kontaktist.

Alusetud olid Lauri kartused, et äkki ei ole nii hea, kui tahaks, et oleks. Tyybid on professionaalid, BG hääl on ikka imekena, kuulasin suu ammuli, kuidas nad _päriselt_ seda muusikat teevad. Meie poolt servast paistsid paremini kätte veel löökpillimängija oma puutorude, palvekellukeste ja tuulekelladega ja mustade prillidega viiulimees, kelle poognad pea iga lauluga keeli poetasid. Viiulimehele ka kymme punkti koreograafia eest, kui tema viiuli juhe BG jala taha kinni jäi ja ta seda ettevaatlikult eemaldamas käis.

Lisaks muusikutele oli kaastegev veel sihuke siili moodi mees, kes aeg-ajalt väga murelikul moel tulise rutuga yle lava vudis ja värisevi käsi kitarridel juhtmeid vahetas. Ja koristajatädid, kes yhe sihukese lyyrilisemat sorti laulu ajal lappidega kaudu lava siiberdasid ja ilmselt olid part of the show.

Ja nii enne kontserdi algust N. kontserdimaja ees hängides ja inimesi vaadates kui lava ees ja pärast kontserti oli ikka täitsa selline tunne, et need ongi minu inimesed. Tore oli neid näha.

Taidlejate kevadkontsert

Kui kirjanduse aastaylevaadetele pakkus alternatiivi jalkatrenn, siis loogiliseks jätkuks oli muidugi taidlejate kevadkontserdi eelistamine akadeemilisele volbrile. Akordionistide ansambel oli lasknud endale uued kleidid teha. Nännede tantsuryhm oli mustad vatid vahetanud hulka seksikamate pitspluuside vastu. Tokkroesi read olid ootamatult kuivanud umbes segaryhma suuruseks. Aga oli ka uusi tulijaid, iseäranis tõstaksin esile Peetri, Märdi ja Indreku trio, kes esitas klaveril ja kitarredel yhe kurva laulu truuduse defitsiidist ja teiseks itaalia valsi. Ma arvan kyll, et see oli esimene kord ajaloos, kui Muhu taidlejate ylevaatusel itaalia keeli laulmist kuuldi. Aga eks maailm globaliseerub ja ju see ikka imet näeb, misega tuleva aasta välja tullasse.

Pildil on rooherilased, aga nad on kõrte sees.