Teateid Tenerifelt

***
Haigla juures tuli peale
näomaskiga mees.
Tundus, et muheles.
Mask nagu oligi muheluse
varjamiseks.
Ehk pani haiglast ajama.
Tundus olema ysna hea tervise
juures,
roosatriibuline särk
kenasti yle uljalt kummis kõhu.

***
Ylikooli peahoonesse, otse
Aula Magna ette
on tudengid telgid pannud.
Lapsekäega maalitud loosungid
räägivad revolutsioonist.
Iga telgi ees
kaks paari plätusid.

Maja ees oli ka yks telk,
see võeti täna maha.

***
Vastastikust tänu & rahulolu
väljendatakse kella
poole yheteistmeni öösel.
Tänulikkus ei lõpe.
Rahulolu reservuaarid ajavad
yle.
Yleujutuse retoorika
on kahtlemata põnev
uurimisteema.

Raudne taevas

Päeval tundus lihtsalt, et swtichilaienduse pilt, mille eurobyrokraatia nõuetele vastamiseks pidi lõpuks profifotograaf tegema, on lahe asi blogisse visuaalelamuste saamise jahil olla võivate isikute rõõmustamiseks ylesse panna.
Kes oleks aga võinud arvata, et ta tänaõhtuse filmielamusega kah nii kenasti ärmuneerib. Vastavalt väljakujunenud traditsioonile aeg-ajalt kitsamas perekonnaringis hõimuvellede uuemate filmikunstisaavutustega tutvuda oli kevade lõpetamise puhul kavas Iron sky. Kui Independence Day'd käisime omal ajal vaatamas ikka kinos ja kollektiiviga ja pliskapudeliga, siis kodusohva ja lahja õlu analoogse linateose kontekstina manifesteerivad muidugi leige keskea ligiolekut.
Niisiis - issver, kus oli ikka film. Intertekstuaalseid seoseid võib (lisaks kõikidele ulmekatele ja kosmoseodysseiadele ja Mars Attacksidele ja Star Warsidele, milles ma niiväga koduselt ei orienteeru) tõmmata nii 'Allo 'Allo'ga, Kusturica Maa-alustega kui ka Eesti filmiklassikaga ("Jõudu, kylamees!", "Simmikinga kontsaga..."). Laibachi muusika oli kyll kena, nii helis kui visuaalis oli minu meelest ka mõningast Machinariumi vaimu. Aga tõepoolest, kollektiiv ja pliskapudel oleksid soovitatavad atribuudid.

Runneldus

Ma ei ole.
Ma ei tea.
Ma ei taha.
Ma ei pea.

Sina tule,
ole hea.