Pöörane teatrisuvi ei taha veel sugugi lõppeda. Justkui mingi kõvem magnet kiskus mind kottu kiviaidade vahelt Kilulinna kaudu Raadile tutka-aukude peale, kus hulk hakkajaid inimesi olid võtnud teatrikeeles ökofeminismi teha. See oli kyll väga hea. Selle kohta ma ytleks, et täiega keskkonnateater. Sest vaevalt, et neil konn, ritsikad ja jaaniuss kuidagi käsu peale osalema õnnestusid saada. Kõik amfiteatri kausiservad olid väga efektselt ära kasutatud ja isegi pealtvaatajaid ei jäetud maastiku osana kehtestamata. Sisu oli muidugi irooniline stereotyypide tulevärk. Aga mitte siiski stiilipuhtalt võrdõiguslik, sest nalja heideti ikka isaste yle, naisterahva seas ei olnud tegelikult kedagi, kes oleks otseselt naeruväärne olnud. Ehkki kui on võrdsus, siis peaksid ikka mõlemad osapooled samas mahus ja sama pika puuga saama.
Seoseid tekkis mh ka kultuslinateosega Malev, iseäranis sissejuhatuseks saabuva juppideks raiutud ryytli tõttu (iroonilise feminismi reeglitega kooskõlas ilmus kyll publiku vaatevälja esmalt ryytli otsast raiutud jalg, s.t mees objektina par excellence), aga ka lõpus, kus sarnaselt Maleva lõpu-puändile, et kättemaksu ja vastupanu korras teeb maarahvas kõik töö sakste eest ise ära, selgus, et kui mees naisele tite treib ja ise jalga laseb, siis on see tegelikult naiste poolt niimoodi sihilikult korraldatud, "sest meil siin on lihtsalt selline komme". Ja siinkohal tekkiski mul see mure, et ei tea, kas vaatajad pigem tundsid stereotyybid ära, naersid natuke (mees)näitlejate ja iseeneste yle ja läksid siis koju omaette häbi tundma, või pigem noogutasid rahulolevalt kaasa: jah, just nii see on ja nii see jääb. Ehkki ilmselt täidab lavastus oma eesmärgi ka siis, kui ta vaataja tähelepanu lihtsalt korraks nendele stereotyypidele juhib. Ikka kuplisse korraks törts värsket õhku sisse puhutud.
Jah, ja siis ma tahaks veel endale ka sihukest kleiti, mis maani lohiseks ja märja sees pläterdades alt äärest lillaks läheks.
3 nädalat tagasi
