21. sajandi kodukäsitöö

Kaks laupäevast nopet raamaturiiulist, mõlemad 21. sajandi kodukäsitöö, s.t et välja antud suht puhtast entusiasmist ja väikekirjastustes, suuresti väljaspool turumajandusliku loovtööstuse raame, mistap ka levivad rahva sekka ilmselt suhteliselt halvasti. Ehkki põhjust oleks ja mitte vähe.
Illustreerival fotol on samuti 21. sajandi kodukäsitöö, mitte kyll koduõlu, nagu värvist võiks ehk arvata, vaid terve liiter õunamahla, ise saumikseri ja vana voodilina abil tegin, väga maitsev. Pudeli allikaks on tõenäoliselt mingi täpsustamata turundusprojekt ja ymbritsev kompositsioon selgitab, miks ca kilomeetrise koolist koju toova tee läbimine võib võtta aega ca tunni.

KOJUMINEJA
Keegi mängib pajupilli meie magamistoa akna all. See võib olla mõni naabrilaps, aga me ei tunne teda ära. Kuuleme teda kogu aeg, võimatu on magada, kui ta niimoodi puhub. Tavaliselt me ajame ta ära. Muidu ta muudkui seisab kõrges hallis rohus ja mängib nagu hull. Ta pigistab silmad kõvasti ja mõtlikult kinni. Tal on ainult kukepüksid jalas, alati samad mustad nailonsortsid mis veiklevad rõdulaterna valguses. Ülakeha on tal paljas, kuigi on juba kesköö ja sügis käes. Ta ei vasta meie kõnetustele. Jätkab muudkui oma kiireid tireleid ja meloodiaid, mis kuhjuvad ja varisevad siis kokku. Jah, kui avada aken. Kui lükata aken paokile ning hüüda midagi ähvardavat. Siis saabub rahu ja vaikus ning meie magamistuppa tungib jahe sügisõhk. Ta jookseb mööda jõekallast, silkab ülal järsakul. Ta käib minu unenägudes, ärgates olen üleni higine. Siis avan akna. Ma avan sageli akna. Hüüan pimedusse, kisendan otse öhe, ja jahe sügisõhk täidab toa.

Pär Hansson, Valguseraasud. Valik luuletusi. Tõlkinud Tõnis Arnover ja Andres Ehin. Allikaäärne, 2010.


oktoobri vihmasadu
kaks osa vett
üks osa viskit


demokraatia
sipelgad tirivad kõrt
eri suundades

lõpuks ometi üksi
huvitav mida
teised praegu teevad

Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Pärnu: JI, 2011.

Tyvitekstid ja sõlmteosed

Ääretult kultuurselt veedetud neljapäeva mahtusid kaks näitusekylastust ja yks raamatuesitlus (aga trenn jäi vahele). Saadud elamuste ajel tekkis mul mitu mõtet. Eeskätt seoses tyvitekstidega, mis taaskord tundunekse olevat taoline nähtus, millest olen seni hoolega pyydnud hoiduda, mis aga siiski põgeneja mingil päeval lihtsalt saavutab.
1) Kas see, mida Tartu Kunstimuuseumis ylal oleval näitusel "MÖH? FUI! ÖAK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika" nimetatakse 'sõlmteosteks', on võrreldav 'tyvitekstidega'? Tyviteksti laiatarbedefinitsiooni kohaselt (kõik teavad, aga keegi pole lugenud) on seal esil olevad tööd ka juba ysna tyviteksti mõõtu (kes ei teaks väljendit "purki sittumisest"), ehkki nende suurim erinevus Veidemanni hõllanduslikust definitsioonist seisneb nende demonstratiivses anti-sakraalsuses. Sarnasust tyvitekstidega lisab mh ka nt see, Raul Meele lippudel moodustub lippe ilusti järjekorras lugedes (kui mitte lasta end taustal luupivast Johnsonite-Krugmani-Ilvese jorust segada) täiesti ehe ja seostatud tekst, midagi Indrek Koffi "Eestluse elujõu" taolist, ainult natuke internatsionaalsem, sest pyyab (vist) vene elavat ropendamiskultuuri eesti keelde ymber tõsta (kas õnnestunult, on diskussiooni kysimus). Aga igaljuhul koorub sealt terviklik lugu.
2) Äsja ilmus eesti keeles Darwini "Liikide tekkimise" tõlge. Kas ka seda ei peaks tyvitekstina käsitlema, kui Piibel vastava kursuse kavas juba on (kes ei teaks väljendeid "olelusvõitlus", "tugevam jääb ellu", "looduslik valik")? Eks vasta seegi kenasti tyviteksti lyhidefinitsioonile - ebatäpsete lendfraasidega materdajaid on palju, aga tõstetagu käed, kes on teksti läbi lugenud? Mina veel ei ole, aga kavatsen (no vähemalt 1949 tõlgitud Beagle'i olen läbi lugend).
Kolmanda kultuurilise hyppena tuleb veel tõdeda, et soetasin (hra abikaasa palvel, kes tunneb loodusteadlasest autorit) ja lugesin läbi oma esimese raamatu kuulsast Minu-sarjast. Sihuke kena lobe paari-tunni-lugemine oli, nohik õpib elu ja intelligent inimesena saab lõpuks yht-teist selgeks ka.

Kun kyyhkyset katosivat

Ehh, nohh. Ma loeks Sofi O. sulest meelsasti veel söömishäiretega soomlastest või agorafoobia all kannatavatest lesbidest, aga Puhastuse läbimängu lahjemas ja skemaatilisemas vormis poleks tegelt kyll enam tarvis olnd. Mul on tunne, et kohusetundliku inimesena on kirjanik vist kogemata natuke liiga tõsiselt võtnud seda Puhastuse "ajaloolise romaani"-keskset retseptsiooni ja kogu seda juttu, et Eesti ajalugu ja selle esindamine maailmas ja kaiken takana oli pelko ja stalinistide kuritööd ja muu sihuke.
Kui Puhastus on selline geograafiast suhteliselt hõlpsasti lahti seotav viihdehistoria, mistõttu seda saab kergesti ka kõiksugu muudele tõlgendusplatvormidele upitada, siis Kaotsis tuvid kytab ikka täiega yhte auku ja mitte eriti mitmel tasandil. Lugu on väga täpselt konstrueeritud, aga see karjub kaugele, et ta on konstrueeritud, sestap on ka kõik käänud ja lahendused suhteliselt kergesti aimatavad. Distantsi ja irooniat aine suhtes ei ole. Kahtlustusi ses osas, et äkki tundis autor ikka ise ka end natuke ebakindlalt selle teose kontseptualiseerimisel, lisavad lõppu kleebitud metatekstid - "Teoses esinevate terminite leksikon" ja viimasele lehele lisatud "autori selgitus" kirjutamise algimpulsi kohta. No ma'i tia. Kas natuke hingamisruumi lugejale oleks palju palutud?
Või on see siiski kõik kokku yks väga peenikene eneseiroonia, sest raamatu peategelane tegeleb ajaloost oma versiooni kehtestamisega (paberil) ja Sofi O. teeb ju sedasama?
Noh, olgu muud mis tahes, aga ökofeministlikult annab siiski mõtestada sedagi teost: ka siin käivitavad konflikti naissolidaarsus ja lapsesaamise kysimus. Ydini negatiivse meespeategelase kõigile sigadustele pakutakse põhimõtteliselt ainult yks seletus - fyysiline ja psyyhiline soovimatus sugu jätkata.