Täiesti kogemata laenutasin "Mandala" ja eks siis lugesin ka läbi. Väga kena heietus on, nagu Õnnepalul ikka, selle (positiivse) vahega, et fookus on hetkeks minajutustaja hingeelult kasside omale nihutatud. Ehkki mina lugesin sealt lisaks kasside (ja lõpus siiski ka minajutustaja) loole ka yhte lugu lagunevast perekonnast ja yhte lugu sihitust uusvaimlemisest. Aga mõlemal juhul on ikka selles reaalsusega kontakti saavutamise intensiivsuses kysimus.
Teine kogemata juhtunud asi oli see, et võtsin raamatusse kirjaniku autogrammi, arvasin, et teen midagi toredat. Kui aga teose tagastamisel selle yles tunnistasin, muutus raamatukogutöötaja väga kurvaks ja ytles, et nyyd tuleb neil see raamat aktiivsest ringlusest eemaldada (tegu oli 7-päeva-laenutuse-trykisega), sest autogrammiga raamatud lähevad arhiivfondi kui eriti väärtuslikud ja neid enam igayhele kaltsutada ei anta. Et siis on oodata "Mandala"-järjekordade pikenemist. Ja olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kes veel tunnevad kiusatust raamatukogu raamatusse autogrammi võtta.
Aga raamat ise võiks muidugi potentsiaalselt paljusid
kassidega koos elavaid vanapoisse kõnetada (paar-kolm tykki tuleb
endalegi kohe meelde; kindlasti on neid hulgem). Ikkagi sihuke kodumaine
versioon Pettsonist ja Findusest.
