1950

Viimati oli mul nii paha 4 aastat tagasi. Praegu ei puuduta toimuv mind isiklikult (noh, Sirbi kaasautor olen vahel siiski olnud), erinevalt neli aastat tagasi kohalikul tasandil läbi mängitud mängust (milles reformarid ometi paari kuuga endid ise alla suutsid lasta). Aga see, et sama kordub praegu riiklikul tasandil, ei sisenda optimismi. Või noh, mis riiklikul, asi on ju rahvusvaheline juba ainuyksi seetõttu, et Sirbi vahel ilmub välispoliitika-alane kuukiri Diplomaatia. Ja Sirp on yks neist lehtedest, mis käib kõigisse välissaatkondadesse – nii Eesti omadesse mujal maailmas kui ka muu maailma saatkondadesse Eestis. Kas parteilased on tõesti nii kehvad malemängijad, et nad selle kahe silma vahele jätsid? Või ongi tarvis kellelegi signaal saata, et Eesti Vabariigi jaoks ei ole tähtis olla välispartnerite silmis tõsiseltvõetav, sest kohaliku tasandi mudamaadlus on palju vahvam ja rohkemat meil tarvis polegi? Kaks ööd pole magada saand. Seda pole minuga enne juhtund.
Ach jaa, ja miks on postituse pealkirjaks 1950? Kolleeg Berk on juba osutanud, et temal tekivad ylevõtmisega seoses assotsiatsioonid 1940. aastaga. Mul tekivad ikka 1950. aastaga ka, see oli siis, kui Kirjanike Liit ei suutnud ennast vana juunikommunisti Andreseni juhtimisel piisavalt hästi sisemiselt puhastada ja Partei saatis asemele komissar Magnus Mälgu, kellele vana joodik Arnold Tulik oli yhe ajalehesabajutu kirjutand, mille alusel ta KL liikmeks saadi võtta. Siis ta esmalt andis kinga Andresenile ja siis tegi ettepaneku arvata Liidust välja kõik, kes enne sõda kirjanduseluga kuidagimoodigi kokku olid puutunud ja korraldas mitmeid vihakõnekoosolekuid. Avaldas ka ise artikli „Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus", mille oli talle samuti valmis kirjutanud ilmselt vana joodik Arnold Tulik. Tegutses EKP otseste instruktsioonide alusel, mida jagas talle peaasjalikult keegi plekkhammastega endine Narva salakaubavedaja Kelberg, kelle Ivan Käbin hiljem maha salgas. Aga enne seda jõudis partei veel Magnus Mälgu maha salata, sest see oli varjanud, et ta varem vaps oli. No vaevalt, et see neile seltsimeestele teadmata kompra oli, kes ta skeenele lasid. Eks see sihuke tööriistade saatus ole. 
Aga noh, kui 1950. aastal käis madin ikka aadete alusel (no mis siis, et marksistlik-leninistlik-stalinistlike, aga vähemalt sihukest viigilehte ju usinalt pruugiti), siis käesolev aktsioon teenib ilmselt lihtlabaseid eelarvetasakaalupoliitika huve. Kas saab veel hullemaks minna? Vilunud optimistina usun, et kyllap ikka. 

Sepa Maie

Yks täpse sõnaga naine on meil nyyd vähem. Viimati nägime suvel, juulis, kui kirjandusmuuseumi tiim Muhus literaate fotojäädvustamas käis. Maie seostub mul ikka Tamse bussipeatusega, selle teerajaga, mis Sepa maja juurest läbi kadakate bussiputka taha läheb. Tema käis selle bussiga linna, millega meie kevadel kooli või suvisel ajal kooli juurde aiatööle sõitsime. Ta oli Muhus ikka suplushooaegadel, ja tema puhul kestsid need umbes aprillist oktoobrini. Ei ma jõudnud siis ära imestada tema ykskord pillatud repliiki, et ta sõidab vahest lihtsalt selle pärast linna, et Kuressaare bussijaama puhvetis myyakse nii rustikaalse maitsega kohvi. Aga eks maitse ja stiil olidki Maie valdkond.  

Pole vist Eestis kanoniseeritud proosakirjanikku, kellest Maie poleks midagi olulist kirjutanud. „Muuseumiga“ kirjanikest Smuul, Luts, Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Vilde, Kreutzwald. Muuseumita (nais)kirjanikest Vaarandi, Mihkelson. Ise ta muidugi sihukest meesteks ja naisteks jaotamist kirjanduses ega elus väga ei pooldanud. Eks muidugi, intelligentsed inimesed võiksid sellest yle olla.

Oh, muidugi ma tahtsin Maie käest veel igasuguseid asju kysida, aga nyyd ei saa enam. Nyyd tuleb lugeda seda, mis kirjas on. Sedakaudu saab temaga edasi kõneleda. Kõige olulisem asi, mida Maielt kõrva taha panin, on tema nõue tunda sõna suhtes respekti. Ma katsun.