Sirbi toimetamispõhimõtted
1.
Ajalehe sisu
Kultuuripoliitika
põhialuste dokumendis „Kultuur 2020“ on öeldud: „Kultuuripoliitika on tihedalt seotud mitme teise
riikliku poliitikavaldkonnaga, sh haridus-, majandus-, sotsiaal-, keskkonna-,
tööhõive, lõimumis-, regionaal-, turismi-ja välispoliitikaga.“ Sama kehtib ka selle
kultuuri kohta, mida võiks kajastada riigi ainus täies mahus kultuurile
pühendatud ajaleht. Kasutades Eestis olemasolevat märkimisväärset
intellektuaalset potentsiaali olen kindel, et Sirp suudab oma veergudel lisaks
otseselt kõrgkultuuri sfääri kuuluvatele nähtustele katta kriitilise analüüsiga
ka kultuuripoliitika dokumendis nimetatud valdkondi. Sirbis avaldatavate
käsitluste lähtekohaks peab jääma kohaliku kultuuriruumiga seotud omakeelne
kõrgkultuur, kuid analüüsida tuleb ka selle seoseid ja suhteid ühiskondlike
protsessidega.
Praegune
valdkonnatoimetajate süsteem Sirbis on end aastate jooksul õigustanud. Senisest rohkem
tähelepanu tuleks pühendada interdistsiplinaarsete kultuurinähtuste kajastamisele
(nt pärandkultuur, digikultuur, aktivism, meediakriitika).
Sirp peab
jätkama tekstikeskse lehena. Lugejasõbralikkuse huvides ja esteetilistel
kaalutlustel on oluline, et lehes kasutatav graafiline disain oleks parimal
võimalikul tasemel. Sama tuleb silmas pidada ka Sirbi võrgulehe arendamisel,
lisaks elementaarsele kasutajamugavusele ja liitotsingut võimaldavale
otsimootorile.
Sirbis
avaldatavad tekstid võiksid selgemini diferentseeruda kaheks tüübiks: pikemad,
analüüsivad kirjutised ning lühemad, operatiivsed ja uudislikud lood, mis
teeniksid senisest enam lugejate teavitamise eesmärki kultuurisündmustest,
millest on võimalik osa saada ainult piiratud aja jooksul (ajutised näitused,
festivalid, eriprogrammid, konverentsid). Ajaleheteksti dünaamilisust saab süvendada
ka intervjuu žanri senisest julgema kasutamisega. Kõigi valdkondade
kajastamisel tuleks eelistähelepanu pöörata kodumaisele uudisloomingule, kuid seostada
seda senisest enam nii Eesti naabermaades kui ka Euroopas tervikuna levivate
suundumuste ning sarnaste nähtustega. Omakultuuri tuleb näha rahvusvahelises
kontekstis.
Nii ajalehe
kui kultuurikriitilise mõtte leviku huvides tuleks Sirbil teha koostööd teiste
meediaväljaannetega (eeskujuks võiks siin olla Eurozine’i võrgustik): esmalt
teiste SA Kultuurileht väljaannetega, teisalt Eestis välja antavate
üleriigiliste päevalehtede ning maakonnalehtedega, et professionaalsed
kajastused kõige olulisematest kultuurisündmustest jõuaksid ka nende inimesteni,
kes Sirpi iganädalaselt ei loe. Aga ka vastupidi – üleriigilisel kultuurilehel
on kohustus edastada sõnumit, et kultuuriväli ei piirdu ainult Tallinna ja
Tartuga, vaid eesti kultuuri seisukohalt olulised kultuurisündmused leiavad
aset ka väiksema asustustihedusega piirkondades.
2.
Toimetuse töökorraldus
Valituks
osutudes eelistaksin edasi töötada toimetuse olemasoleva koosseisuga. Väärtuslikud
on ka iga toimetuseliikme aja jooksul välja kujunenud kaastöötajate
võrgustikud, mida tuleb alal hoida. Juhul, kui ilmneb vajadus leida meeskonda uus
liige, võiks see toimuda avatud konkursi korras, kuna suunatud pakkumistega
välistame võimaluse positiivseteks üllatusteks.
Töötajaskonna
puhul pean eriti oluliseks professionaalsust. See ei puuduta ainult oma
valdkonna tundmist, vaid ka korrektsust asjaajamisel, ajakirjanduseetika
tundmist, head arusaamist üldistest kultuuri (sh poliitika)
toimemehhanismidest. Töötajate motivaatoriteks saavad lisaks palgale olla ka hea
ja kollegiaalne tööõhkkond, võimalused erialasteks lähetusteks ja
enesetäiendamiseks, avalik tunnustamine.
