Ilmselt profileerun peagi taas ymber, nagu varemgi juhtunud, seekord on suund siis spordisemiootikale. Yks yldine asi, mis mind huvitab, on see, et kuidas kyll mõtestada iluvõimlemist. Yhest kyljest distsipliin, synkroonis liikumine, formaliseeritud liigutused, keha kui vahend. Teisalt metsik bling ja 300-eurosed trikood. Võistlejateks ja publikuks ainult naised. Jah, graatsia ja kehahoid ja arenenud lihaskond. Ja soostereotyypidele allutatud keha kandmise viis ja kõõluserebendid.
Aga mitte sellest ei olnud siin esmajoones plaanis mõtiskleda, vaid hoopis vahendada värskeid elamusi lasteaedade võimlemispeolt, mille teemaks oli - putukad ja sport. Yldiselt muidugi tundus, et kõik see, mida Austraalia ja Saksamaa uurijad on putukate kultuurilise kujutamise kohta kirjutanud, pidas paika: olid nii ulmeputukad kui ka putukad kui töökuse eeskujud; ei puudunud ka väike mystika nukkumise ja jooga näol. Valitses internatsionaalse sõpruse vaim ja kavu esitati nii eesti-, vene-, läti- kui rahvastevahelise suhtlemise keelsete laulude saatel. Publik võttis paremini vastu rahvalike laulude saatel tehtud kavu (lõõtspillimuusika kombinatsioonis mesilastega; pokud miski hip-hopi/reggae/calypso saatel); see saatelaulu valik on mo meelest kyll yks semiootiliselt kaalukamaid valikuid nende võimlemiskavade juures. Järeltulevat põlve sisaldava ryhma puhul kombineerus lärmakas ja vähetuntud laul mingite imepisikeste rõngastega kruttimisega, ja minu vana võrdõiguslasesyda kyll ahastab seda yteldes, aga no ei tundunud see väga kõnetama seda valdavalt tydrukutest koosnevat kampa.
Kogu kontsert algas aga yyberirooniliselt kavaga "Rahutuvid Sotšist" - noh, eks muidugi kymme punkti ökoloogilise aineringe idee tutvustamise eest (kes keda sööb, nagu kysis juba Jaan Kaplinski), aga tegelt on selles olukorras putukas olla ikka pisut ebamugav, olgem ausad.
3 nädalat tagasi
