Ätsed ja roosid

"Muhu: ätsed ja roosid" kujunes syndmuseks; Saarte Hääl tegi sellest pilti ja puha. Hilinejad, s.t need, kes jõudsid kohale vähem kui pool tundi enne algust, jäid ukse taha ja said teise seansi. Seal oli palju vähem rahvast ja palju rohkem õhku. Ainult multikat ei näidatud ja sellest oli kahju. Film ise oli kole pikk ja sisaldas eesti rahvuslikule filmikeelele omaseid kaadreid, kus tuules lehviv ämblik väljendab eksistentsiaalset mõtet. Iseenesest oli armas tykk asja ja detaile oli väga hästi tabatud. Kasvõi see algus, kus merelainete taustal laulab Irena unelaulu ja selle viimase (ja ilmselt mingist muust laulust kontaminatsiooni korras yldse sinna kylge sattunud) värsipaariku ajal ("ma sõidan, maa myriseb / põllupeendrad põrisevad") hakkavad autod praamilt maha sõitma. Nänned käsitlesid sundimatult elulisi teemasid; kasvav kõht oli niisama väljendusrikas. Samas kerkis minus kahtlus, et kas see, kes pole muhulane, ikka saab aru, mis seal vilmis õigetõeste öetse või tihasse? Välismaalasele pole seda vist iseäranis mõtet näitama minna. Või mine sa tea.
Nagu viimasel ajal ikka, tõstis minus lõppkokkuvõttes pead toimetaja-identiteet, mis yldisest tõdemusest, et toimetaja kulub ära igale teosele, jõudis selleni, et kui see oleks oln olavad pooletunnisesse "Eesti loo" formaati tihendatud, oleks see iga kell festivalifilm.

Psaiko

Praamisabas jäin Psaiko raamatut lugema nii et oleks äärepealt praamile sõidu maha maganud. Mõnus kerge nihkega tekst, assotsiatsioonid on sihukesed punktiirsed (see ju ka liivilik ja vbl ka vaimuseisundiga seotud), aga ilmselt jah igal lugejal tekivad peas erinevad edasiarendused; nii "tihendatud" see tekst ei ole, et kõiki lugejaid yhe kindla tõlgenduse poole suunaks.
"Situatsionist ja elukunstnik", ytlevad tema kohta saatetekstid. Meditsiiniline, aga hullus kogu omas ilus (hullem olmepool ju raamatusse ei paista). Iseenesest on see ju päris mugav, kui ei pea kunstilise elamuse saamiseks isiklikult kuskile haisvasse poissmehepunkrisse ootamatute syndmuste keerisesse ronima, vaid võib kodus pitslinaga kaetud laua taga (vt illustratsiooni) kontempleerida.
Korduvad motiivid, mis asja tervikuks seovad, neis tekstides tõepoolest esinevad, selline aimamisi teispoolsus (see elu on uue ja parema elu mustand), Vennaskonna tekstide katked, mis siin-seal pinnale vupsavad, aga ka eesti "klassikaliste" luuletajate tekstid, mida loovalt edasi miksitakse. Ja kogu Paunvere-tsykkel, mis kirjanduslikule kohaloo(me)le muidugi ka vahva vindi peale keerab.
Kohvirecords on omale kirjandusliku kambajõmmi leidnud, mulle tundub. Ehkki eesmärgid võivad olla mõneti erinevad. Kõik on võimalik.

Wimme ja Tapani

Wimme ja Tapani Rinne kirikukontsert Liival oli yks vägev asi. Ega ikka iga päev ei kuule nii raju töötlust sellest, et mis on linnukesel muret, kui see, millega mehed alustasid. Terve kirik oli tihkelt heli täis, mulle tundus, et kohe hakkavad seinad ka värisema. Ja noh, ikka oli huvitav jälle vaadata, kuidas nad täpselt seda muusikat teevad. Plaadi pealt ju ei paista, millal helimehele noogutatakse, saksofoni huulik ära võetakse ja klahvikõbinast endale taust meisterdatakse, mille peale pärast jälle edasi ehitada. Umbes samasugune improvisatsiooniline käsitöö nagu isa Andreas tegi mineva sui, kui uisku vette lasti ja selgus, et pyhitsetud vett pole kohale toodud, vaid tuli tseremoonia käigus hankida ämber, võtta Suurest väinast vett, see ära pyhitseda ja siis laeva salvimisega samast järjest sujuvalt edasi minna. Eks korralikud käsitööoskused ole ikka igasuguse kunstilise tulemuse saavutamiseks hädavajalikud.