Pilved

Ma olen need hallid pilved
kõrges jahedas taevas
laskuva sügise veerel
viimase valguse varul.

Pilved libisevad minusse
läbi silmade,
läbi tuuleklaasi,
läbi maantee
puudesälgu põhjas.

Need pilved on minu sees.
Ykskõik, kuhu ma lähen.
Ykskõik, kui kaua.


Järjekordne road poem, yhtlasi synnipäevatervituseks Ene Mihkelsonile.

Tähekerjus

mu peegelpilt on pisut pikem must
ma lepin taga kurjas kui ka hääs
mu meel on nonde teiste pärast must -
mu vaenlased end varjavad mu pääs

see elu-surma pääle heitlus endas
on pannud paljud vangutama päid
ka peegelpilt on tumm kui kogelen tas -
ja palju sõbralt ikka tahta täid

nüüd püüan unedes neid tabada
kuid iga sunnik sääl on nõnda kaval
et päeviti mu pääs on vaba ta -
ja pea siis ilumaski elulaval

ma mõtlen ühel päeval lõhun kapsa -
ja tapan kõik kes täidavad mu pääd
siis peegli varjus võta kõva naps sa
hää sõber kes sa sinna maha jääd


See luuletus on mul viimased poolteist-kaks nädalat aeg-ajalt kummitanud. Nyyd on lugu läbi ja rahu maa peal. Aga kahju on ikka.