Isiklik postitus

Kui päris aus olla, siis tegin selle blogi viis aastat tagasi, kui esimest korda elu parimale töökohale tagasi valituks ei osutunud. Siis võis selle kirjutada paari ebaadekvaatse tegelase arvele. Aga nyyd juhtus seesama asi teist korda. Ja see on juba systemaatilisem. Mul on kahju. Sestap ma rohkem ei kirjuta, vaid lingin kaks asjakohast asja: yks lugu ja yks laul.

Vehkleja

Ja et ei jääks muljet, nagu kõik eesti filmid mulle systemaatiliselt ei meeldiks, ytlen siinkohal, et kyll see Vehkleja oli ikka hea film. Yksikisiku elusaatuse kaudu kujutatud ajalugu, täpsed detailid, minimaalse suupruukimisega räägitud sygavad lood. Ja lapsed! Kust kyll sellised näitlejad välja võetakse! Väike Marta Moskva koljatile otsa põrnitsemas kaalub iga kell yles kolmveerand tundi lahingutegevuse reproduktsiooni. Avandi avaldas lootust, et naised saalis nutavad, aga võta näpust, Kuressaares nutsid ikka mehed ka.
Ja Nullpunkt oli ka vinks vonks. Syžeejoon on märksa selgem kui raamatul ja yhtegi piinlikku kohta ei olnud filmis.

1944

Riskin olla ebapatriootlik tõbras, aga ytlen, et minule avaldas 1944 mittesoovitud muljet. Sihuke soolikad-lendavad-puu-otsa-film*, mille struktuur on põhimõtteliselt kolmveerand tundi tapmist ja tampimist - hingetõmbepaus korteris - kolmveerand tundi tapmist ja tampimist - hingetõmbepaus korteris. Olen nõus mitte-eestlasest filmivaataja U.-ga, kes osutas, et naine peaks olema selle filmi sõlmtegelane, sest tema on lõppeks see, kes kogu selle saasta isikliku valuna isiklikku kraesse saab, aga tema ainult naeratab malbelt nagu postkaart. Et mis ma tahan ytelda, et selliseid lugusid saab rääkida märksa nyansseeritumalt.

--------------
* See väljend ei ole meelevaldne metafoor. Olen viimasel ajal tegelenud oma vanaema mälestuste yles kirjutamisega. Oma vennast rääkis ta järgmist: Vend Kusti sai ka sõjas surma. Viidi Tallinnast ära [ilmselt 1941. aasta mobilisatsiooniga]. Matsi Kusti oli näinud, kuidas tal Luki all lasti jalad alt ära ja siis soolikad puu otsa. Emale tuli teade, et teadmata kadunud.

Kommunaalhügieen

Akna kaudu on inimesel optiline side väliskeskkonnaga (ümbrusega). Sellel on oluline psühhofüsioloogiline tähtsus, mistõttu akendeta eluruumid ei ole vastuvõetavad. Akna ülemine serv olgu lae läheduses (13-30 cm laest), raamid ei tohi katta üle 25% aknaava üldpinnast, akende vahed ei tohi ületada 1,5 akna laiust. Lisaks nendele üldtuntud nõuetele soovitatakse arvesse võtta veel järgmisi tingimusi: akendega seina pindalast olgu akende all vähemalt 30%, eluruumi laiusest moodustagu akende laius 55% (akende laius meetrites võrdugu 10%-ga eluruumi pindalast m2-tes), akende kõrgus olgu 1,30 m (J. Wegner, 1979).
H. Jänes jt. 1983. Kommunaalhügieen, lk 272.
Noppisin arhipelaagi sõsarsaare raamatukogu trepi alt mahakantud kirjandust, mõeldes tulevanädalasele sõnnikuseminarile. Aga vaat mis kõik sinna hygieeni alla käib. Ja kui täpsed protsendid!