Päikesetormid

Lugesin Linda Hogani "Päikesetormid" korralikult läbi. Haakis hämmastavalt hästi kõige sellega, millega olen viimasel ajal oma vaba aega sisustanud: vetevõrk, vesitsi liikumised ja liikumisteed, looduse kohta käivad naisteadmised (nii teoreetiliselt), ökofeminism (nii teoreetiliselt), aga ka mõtisklused maailmast ja selle otsast, mida eeskätt armas järelkasv on teemana terve suvi läbi ylal hoidnud. Maailma kiire ärakulumise vältimiseks oleme kogunud vihmavett kasvuhoonetaimede kastmiseks, vahetanud mõtteid taaskasutuse, mõttetute plastmassasjade tootmise ja tarbimise yle, aga ka Universumi ulatuse ja selle yle, mis võiks saada siis, kui inimene ära sureb. Mulle meeldib väga see seletus, mille Hogan annab vana (ja pealtnäha surematu) indiaaninaise Dora-Rouge'i suu läbi: et me oleme nagu vaglad, kes omaenese kehast toituvad, ega kujuta ette, mis siis saab, kui kest on läbi näritud - aga yldiselt saab siis liblikaks.

Teatrisuvi

Kuressaare Linnateatri suvelavastuste suhtes on mul vist mingi kogumiskirg tekkinud, ei suuda enam yhtegi vahele jätta. Seekordne oli jälle täitsa tore, igatahes toredam kui paar eelmist. Iseäranis muidugi lavakujundus ja kostyymid (kui juba õppind moekunstnik kiidab, siis nii on), aga kogu lavastus ja näitlejad ka. Toimetaja pilguga vaadates oleks võind mõned lavavõitlusstseenid lyhemaks või välja kärpida ja võtmestseenis oleks tulnud välja vahetada nii lapi nõia osatäitja kui ka tema peakate, et poleks kätte nii kooliteatriks kiskunud. Arutasime, et keda seal oleks võinud rakendada ja ega midagi targemat välja ei mõelnud kui seesama saarlane, kes Ekke ema mängis (vanaeite markeerivate rippuvate tisside eest ka 10 punkti kostyymikunstnikule!). See oleks sisuliselt ka loo kokku linkinud, eks see mõistuse hääl tule ikka yldjoontes yhest allikast.
Aga võitlusstseenide jaoks võiks lavakunstikool teinekord endale mõne vanatantsuprofi palgata. See, mida pyhapäeval Toomel vanas kirikus näha sai, oli ikka viimasepeal äge.
Tõstamaal käisime ka teatris, aga selle võib, jumal paraku, kokku võtta kolme k-ga: keskpärane keskklassi kitš. Ajalooliselt on suveteater Eestis välja kujunenud uue iseseisvusaja algul, kui näitlejate puhkused läksid sama lyhidaks kui muudel inimestel ja siis oli vaja neile vegetatsioonihooajaks ka mingit mõtestatud tööd välja mõtelda. Nyyd, kus enamusel näitlejatel nagunii mingeid pysilepinguid ei ole, on vist tõesti õigustatud teatrikylastaja U. imestus, et ei tea mida need eestlased sealt suveteatrist ikka nii hoolsasti otsimas käivad.