Vee peal

Jõuluvana tõi seekord mitmeid antikvaarseid maiuspalu, nagu näiteks Siuru albumi (1917) ja Maanaiste lauliku (1935), aga sellest hoolimata isutas ka värske järele ja nii napsasingi luba kysimata Jõuluvana assistendi riiulist Ruitlase "Vee peal". Tavainimene kirjutab, et selle loo eest peaks Ruitlane yheksa pattu andeks saama; nõustun. Peaasjalikult tekkis mul seda raamatut lugedes kaks soovi: 1) kirjutada eestikeelne zoosemiootilistelt alustelt lähtuv analyys kala ja kalastaja vahelisest kommunikatsioonist nii, nagu seda kujutab ilukirjandus ja 2) laenata seda raamatut luba kysimata edasi kõigile oma tuttavatele kalameestele (eelmine kalastusalane kirjandusteos, Tederi "Vanaisa tuletorn", sukeldus minu näppude vahelt nagu lupsti rannakalurite ja nende järeltulijate sekka elumere laenetesse, kus muidugi ongi tema õige koht). Aga jah, eluhoiakuline sarnasus Juhan Peegliga on väga tugev. Noh, et kõige sitemaski mehes näeb inimlikku mõõdet ja suudab seda ka teistele arusaadavalt esitada. Seda kohtab ka mujal kalakirjanduses. Ja lõpus on kunstiline yldistus, mis ei lähegi eriti läägeks, ja mujal räägitakse asjast ja tehakse seda kohati kaunis poeetiliselt.

Siirderiitus

Hyveline ökoelu

Istusin laua taga, jõin teed ja sõin moosi. Ja hakkasin mõtlema, et õunad on siitsamast maja tagant, 7 meetrit sellest kohaset eemal korjatud, kus ma praegu istun, moosiks keedetud siinsamas toas puupliidi peal. Tee jaoks saialilled maja otsast, 20m, vesi kaevust, 20 m (no ja sama palju sygavusse). Vee oleks võinud ka pliidi peal keeta, aga selle keetsin elektrikannus. Moosi lasin ka tegelikult saumikseriga läbi. Suhkur ja ingver moosi sisse tulid Liiva poest (10 km), kust nad sinna said, seda ma muidugi ei tea. Õhtusöögiks olnud kartul tuli vanemate juurest (14 km), ise lastega koos võtsime. Vorst saabus Tartumaalt, aga see metssiga, kes sinna sisse läks, ei jalutanud ka ilmselt vorstitarnija majast kaugemal kui paarsada meetrit. Küttepuud on oma aiast, pliidist ca 70 meetri raadiusest, aga seda õnne on suuresti ikka selle pärast, et eelmine majaelanik armastas varju ja tihedust kaugelt rohkem kui minu päritolumaastikel (14 km teisal) harjumuspärane.

Et kuna ikkagi sisaldab elektrit ja transpordiahelaid, kas siis on hyveline või ei ole?

Joonis 7. Hyvelise ökoelu viljad (päritolukoht 20 m kaugusel tarbimiskohast; järelvalminud; värsked) ja fragment puupliidist. Ei saa ka jätta rõhutamata, et tomatid viljusid kasvuhoones, mille valmistamisel ei ole tarvitatud minutitki meestööjõudu.