21. sajand

Ilumeelega varustatud noor raamatuhuviline valmistas installatsiooni raamatutest, mis tookord enam riiulisse ei mahtunud, sest riiulipind sai enne otsa, kui järg 21. sajandi raamatute kätte jõudis. Senimaani olid nad end vaguralt kirjutuslaua külje vastu surudes kuidagi ära elanud, aga seoses lauakeeramisega (no kui juba kella, siis miks mitte ka lauda) muutus nende positsioon taas mõnevõrra ebakindlaks. Noh, nagu kogu 21. sajand. Harjugu ära, eks ole.

Iga inimese hoidmisest

Kirjutasin yles yhe mõtte. Saatsin kohalikule kobrulehele. Ju ei sobind, pole kippu ega kõppu, ega ole ilmund kah muidugi. Teen siis nii, nagu Kunnus, et avaldan oma blogis "lyhendamata kujul". 

Osalesin vahetult enne vabariigi aastapäeva kodanikeühenduste eestvedajate koolitusel. Ühes sissejuhatavas ülesandes tuli vastata küsimusele: milleks te (s.t organisatsioon) olemas olete? Kohal olnud külaseltside esindajad vastasid: et külaelu arendada. Lektori lähema järelpärimise peale selgus, et nende tegevuse peamine mõte on siiski pakkuda pisikest emotsionaalset pidepunkti neile inimestele, kes veel maale jäänud on, et nad jaksaksid siin edasi elada. Et nad ei läheks ära.

Ja see on mu meelest väga oluline asi.

Sest meil on vaja iga inimest, iseäranis neid, kes meil just praegu olemas on. Mulle tundub, et „Maale elama“ ja „Talendid koju“ laadsete kampaaniate korraldajad tõenäoliselt ei adu, et oma retooriliste valikutega taandavad nad ühe kerge käeliigutusega teisejärgulisteks kõik need, kes siin juba kohal on. Seda, et otsitakse uusi, noori, hakkajaid inimesi, võib kergesti võtta ka nii, et olemasolevad on siis järelikult liiga vanad, elujõuetud ja jobud, et nendega pole meil midagi tarka peale hakata, aga vaat kui me ükskord ikka need õiged talendid kätte saame, siis...

Ma saan aru, et see ei ole nii mõeldud, aga seda on hõlpus nii tõlgendada.

Tegelikult tuleks meil kõigil teha jõupingutusi selleks, et need, kes siin juba on, tunneksid end vajalikena. Kus on hea, sinna tullakse niisamagi, ei pea kampaaniabussiga järel käima. Provints, nagu Maarja Vaino vähe aja eest tabavalt kirjutas, ei ole geograafiline mõiste, vaid vaimuseisund. Provintsimentaliteet paneb arvama, et kõik hea, sealhulgas head inimesed, on kusagil kaugel, aga kindlasti mitte meie seas.

Sellest seisundist väljumise harjutusi võiks alustada mõttega, et väärtuslik on iga inimene, kes siin elab – juba paljalt selle pärast, et tema aknas on igal õhtul tuli ja et ta teeb teinekord külavahetee peale inimese jälgi. Võib-olla tasub naabrit tunnustada lihtsalt selle eest, et ta siin olemas on ja su kõrval elab? Et tema muidu kasvatamatu koeranuustik öösiti metssigade peale haugub? Ja ei ole vaja oodata, et selle tunnustamise asja teeks ära näiteks vallavalitsus või president. Selleks on suuteline iga inimene.

Pakkugem üksteisele jõudumööda põhjust jaksata siin edasi olla.