Ämblikmies
Kis sial istub kambrinurkas,
mis ta tieb sial omas urkas?
Sie oo kena ämblikmies
kõngub oma võrgu sies.
Taal oo onn ja villakoarid
ketrab lõnga suured loarid.
Kambri lakke võrgu kojob,
kut siis väimies tuleb kojo,
juusseid pidi võrgu sies,
oota nüid, sa, ämblikmies:
Nüid ma so küll kinni napsan,
üle ukse õue viskan.
Pisi tüdil süda ale,
näeb, et asi ühna kole.
Kuhu lähäb ämblikmies
oma suure äda sies?
Nänn piab lohutama last,
põle suurem mure sest,
õues paergus sui oo soe,
ämblik unka alla poeb.
Vaat selliseid deemoneid synnitab provints.