See väikese kogukonna umbusk on ikka hirmus asi, kui nii
mõtlema hakata.
Alternatiivset vaatenurka kahtlustame ambitsioonis asendada,
mitte täiendada. Ühisosa asemel keskendume erisuste otsimisele. See meid viimaks
lõhkise küna ette juhatabki, kas pole.
Pühapäeva õhtul käisin kontserdil. Kõik olid rahul ja
õnnelikud, tuba maast laeni head vaibi täis. Enamus publikust olid
eestivenelased. Ehkki arvan, et ma ei näe välja nagu keskmine eestivene tšikk,
vaid teistsugune (mul oli eestikeelse kirjaga T-särk ka seljas), ei kippunud
keegi mind altkulmu piidlema, et ei tea, mis see siin teeb. Ei, pigem vastupidi
– kui vaja, kõnetati mind lahkelt mõne venekeelse repliigiga; minu lähedal
seisnud pikk ja piltilus noormees küsis teietades, kas ma ei tahaks temast
mööda minna, sest sealt ma näen paremini lavale. Kõik oli hästi. Järgmisel
päeval bussijaama minnes hakkasid silma trammi pealt Siselinna surnuaia poole
kulgevad inimesed. Bussijaama ette oli tekkinud pop-up punasenelgilett, äri
läks hästi. Aga kui buss välja hakkas keerama ja inimesed ülekäigurajal ees
olid, sest nad lihtsalt ei mahtunud ohutussaarele ära, andis bussijuht
ärritunult signaali.
Sotsiosemiootika! Keda ohustavad lilledega inimesed? Ma
lihtsalt ei taha kõiki Lasnamäe ja Kopli elanikke a priori Kremli käsiluses
kahtlustada. Tegemist on inimestega nagu teisedki, kaasmaalastega,
kaaslinlastega, naabritega. Nendega tasuks rääkida, no ja kui see kohe
ennekuulmatu eneseületusena tundub, siis võiks katseks alustada ka lihtsalt
ühes ruumis viibimisest. See on võimalik.
