Puud ja laevad

Selline hakkab välja nägema kaugbussiliinide graafik Muhu ja mandri olulisemate linnade vahel peale praamioperaatori vahetust. Saare maakonna firmad enam ei sõida. Ma ei kujuta ette, mis saama hakkab. Perses kõik need puud ja laevad.

Rändurilaul

Üle maa, üle vee viib ränduri tee -
mis oleks veel kaunim kui see?
Üle maa, üle vee viib ränduri tee,
toob kevade südamesse.

Ei oota ees meid õnnela, ei unistuste saar,
meid ainult rahutumaks teeb eel kaduv taevakaar.
Mis on ses sinikauguses, mis veetleb meid, kes teab?
See virvendab, see kirjendab, see meelitab, see veab.

Üle maa, üle vee, viib lilletet tee,
toob lillesid südamesse.
Üle maa, üle vee viib ränduri tee -
mis ilusam ilmas kui see!

Oi, mitmel mäel nii säraval me veel ei ole käind,
nii mitmeid välju võluvaid me veel ei ole näind.
On päevad täis meil päikesi, ööd igatsevaid kuid -
ja taas on teid ja uusi maid ja helkjaid hommikuid.

A. A. Laanessaar. Pala nr 50 kogumikus "Suvine loodus. Loodusloolisi saateaineid algkoolile", Tartu: Loodus, 1934.
Leidub ka Noorte Kotkaste Peastaabi välja antud laulikus aastast 1938.
ESTER ytleb, et pseudonyymi taga peidab end rahvaluuleteadlane ja Veljesto liige August Annist ja et viis on eesti rahvaviis.
Intertekstuaalsust on siin muidugi ka omajagu: "see meelitab, see veab" - Henrik Visnapuu; "on päevad täis meil päikesi, ööd igatsevaid kuid" - Heldur Karmo (see levikusuund on ilmselt olnud pigem Annistilt Karmole), noh ja need helkjad hommikud on lihtsalt kenad. Ei, veljestlased ikka seda vemmalvärssi omal ajal valdasid!

Rändepeatus

Nädalavahetuseturneelt naasnud, sirasid minu väsinud pilgu ees kambriakna taga yhtäkki kaunid, prisked, hõbedased voblad. Kymme punkti Nuumale instruktsiooni "pane kuskile varju alla" silmapaistva lahendamise eest!
Tuline kahju, et see on noil vobladel ainult põgus peatus rändeteel. Reisusihiks Eesti Rahva Muuseum, kus idee kohaselt peaks külastajad peatselt saama hakata neid täielikuma keskkonnaelamuse otstarbel näppima ja nuusutama. Noh, vbl lakitakse nad enne ikka ära kah.

Kihlapink

Meil oli täna Sõgedate kylas pidu, sest lapsed läksid kooli. Ajasime nad vahelduseks teispoole suurt teed, Pärdi naiste vanale tuhlimaale, kus on nyyd võrkpalliplats. Nad mängisid seal jalgpalli, nagu tavaliselt. Kui pidu läbi sai, hakkasin pinke kokku tõstma. Avanes selline pilt:

Algul tundus mulle, et värv on selle kuupäeva jaoks liiga värske, aga jumala eest, nimetähed on ehtsad, iseloomuliku käekirjaga, pintslitõmbed reedavad nende autorite loomuomadusi (või vähemalt nii ma arvan). Mis kuupäev see 15.08.68 Juhan Smuuli ja Ellen Nooda jaoks oli? Kirjavahetusest (Looming 2/12) see ei selgu, sest avaldatud dateeritud kirjad lõpevad 4. juuniga 1968. Noh, koos nad igal juhul olid ja selle pingi pidulikult ää värvisid. Debora Vaarandi meenutab: "See [1967] oligi mu viimane suvi Koguvas olla. 1968. elasime juba lahus. Ametlik lahutus oli sügisel 1970. /---/ Mina ei aimanudki, et tal on teine." (M. Kalda, "Debora ja vennad", 99-100).
Järeleuurimisel selgus, et pink oli varem kogu aeg olnud Smuuli paadikuuris. Ei tea kas ma olin tõesti esimene, kes talle põhja alla vaatas. Kultuurilugu hammustab tagumikust.