Aastalõpubilanss

Sama vanalt kui mina praegu

...oli minu vanaema sünnitanud kaheksa last ja suri

...sünnitas minu ämm oma esimese ja ainsa lapse (ja elab tänapäevani)

...said kaks minu head naistuttavat (ühesama tite) vanaemadeks.

Elus juhtub igasuguseid asju.

Nähtamatu käsi

Surma nähtamatu käsi

paitab meil kõigil iga päev pead

või siis pigistab õrnalt,

nagu katsudes kapsaid,

et kas on seest pehmeks läinud.

Meie ei pane neid paitusi ja pigistusi

tähelegi, oleme nendega harjunud,

nendega koos üles kasvanud,

taipamine käib siis, kui käsi

hetkeks kõheldes õhku jääb.

Purjetamine vabadusse

Vanamees ja meri meets Ahto Valter. Tore sorav lugu, aga tõlge on kohutav. Kui ei tõlkija ega toimetaja tunne eestikeelset sõna ’haaknõel’. Ja „piserdusvesi“, my ass. Selle asemel et rääkida veepritsmetest. Minajutustaja on nagu olnud enam-vähem esimene mees, kes kampa võeti, aga tema roll laeval jääb enam kui segaseks – kui teistel ikka seal mingidki merel vajalikud oskused olemas olid või merel külge hakkasid, siis see mees paistab küll uute oskuste suhtes üsna immuunne olema. Kui peale kolme kuud vee peal purje rehvimise asemel ikka ainult pusserdamine välja tuleb, noh...

Eriti lahe kuju on mamma Paalberg – enamasti laseb poistel omapead tekis toimetada, aga kui asi läheb kriitiliseks, siis pistab pea välja ja annab ratsionaalseid juhtnööre.

Vaatasin võrdluseks ka Ahto Valteri raamatusse – tõepoolest, Atlanti on ületatud ka märksa väiksemate aluste ja pisemate tittedega pardal, aga sealt hüppas välja ka huvitav tõsiasi, et tegelikult on „Purjetamine vabadusse“ eestikeelne tõlge ilmunud varem juba 1998. aastal. Ilmselt siis tollal autoriõiguste hankimisele suuremat tähelepanu pööramata? Uue trüki tiitellehe pöördel on igatahes ameeriklasest kaasautori pärijatele suht hardalt tänu avaldatud.

SSOR 100

Psühhedeelne revolutsioonitervitus trükikojast "Oktoober" 1976. aastast. Postkaart ema riidekapist. Samast leidsin ka Aurora siluetiga kollase T-särgi (ilmselt soetatud klassiretkel Leningradi 1987. aastal).

La grande bellezza

Film Itaalia humanitaaride igapäevaelust. Või siis linnafilm, mille peategelaseks ongi Igavene Linn, mis suunab kõigi sealsete asukate elusid (ja vahel sülgab mõned välja kah). Küll see alles alluks hästi geokriitilisele analüüsile! Aga kui hommikul küsiti, millega film lõppes, jäin vastuse võlgu. Igatahes looalguse elektrooniline tantsumuusika ja lõputiitrite taustaks olev keelpillihelind olid kahtlaselt sarnased.

Ära ainult oota

Mul oli vaja ühte pagulasmurdeluuletaja Raimond Kolga tsitaati kontrollida. Aga terve see luuletus on mulle nii umbes sestsaadik, kui ma seda kunagi (arvatavasti kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu" raames) lugesin, väga meeldinud, hoolimata sellest, et peas on ta kogu aeg olnudki ainult tükati. [Küsisin täna koolivennalt, kelle mõlemate vanemate terissed kuulukse üsna kehvad olevat, et kuidas ta elab. "Tükati," vastas tema.]
Aga see luuletus.

Ära ainult oota - maga!
Maga, mõtle, loe ja laula.
Tegemata tööd ja kavad
nagu metsad sinavad
unustuse künka taga.

Postimees ei tule veel,
või on ammu ära käinud.
Kiri kirjus ümbrikus
värviliste markidega
pole iial olnud teel.

Mõtle seda, mis on siin,
kes on äsja külas käinud,
külas käinud, jälle läinud,
kelle lähedus on siin.

Ahistamisest

Ahistamisest. Aga juhtub ka teisiti.

Kui me kakskend aastat tagasi K&T koosseisus mööda Euroopat hääletasime, siis sattusime kuskil Madalmaade veere peal ühte väga lolli kohta kiirtee äärde seisma, kust sugugi peale ei saanud. Otsustasime jala edasi minema hakata, vantsisime päris pikalt, aga keegi peale ei võtnud. Pimedaks hakkas ka minema. Viimaks jäi üks rekka mõnisada meetrit eemal teeserva seisma. Meie vantsisime omas tempos edasi, ega meie ei saand aru, et ta meid ootab. Autoni jõudsime, tuli juht välja ja tõstis meie seljakotid sõna lausumata rekka konteinerisse. „Kurat,“ mõtlesime meie. Kui midagi on, siis ei saa niisama lihtsalt autost välja karata ja putket teha. Siis panime tähele, et tal on püksirihm lahti, suur ovaalne pannal tilbendas kõhu otsa all. „Kurat,“ mõtlesime meie ja otsustasime, et lähme peale, aga magame kordamööda, et kui miskit on, siis teine saab reageerida. Soov kiirtee äärest minema saada ei olnud ka sugugi väike. Kebisime üks juhi koikusse, teine kõrvalistmele. Ei läind vist veerandit tundigi, kui juba mõlemad õndsat und magasime. Hommikul ärkasime kuskil parklas, täpselt seal, kuhu igaüks vajunud oli, juht magas oma istmel kummuli rooli najal. Vaat selle mehe auks õppisin ma samamoodi istudes magama, et kui kunagi omal tarvis läheb kellelegi head teha.