Eesti raamatute seiklused

Mida päev edasi, seda paremad raamatud mulle kätte satuvad. Gennadi Muravin, "Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal"[käsikirjalise algupärandi pealkiri on parem: Prikljutšenija estonskih knig. Zametki neokkupanta]. Tallinn: Tammerraamat, 2016. Õpetlik lugemine. Natuke nagu Aksel Tamme mälestused, aga ikka kraad kangemad, sest kui Tamm räägib sellest, kuidas siin provintsis pusserdati, siis Muravin edastab meile teateid sellest, kuidas miskid asjad metropoli poolt vaadates paistsid. No võtkem näiteks Juhan Smuuli surm:
Konsultantide toas polnud kedagi peale Vera Ruberi, kes istus oma laua taga, silmitses mingit paberit ja oli näost ära. 
"Mis on juhtunud?"
Ta ulatas paberi mulle. "Telegramm Tallinnast. Juhan Smuul on surnud. Surma põhjust pole öeldud. Ei tea, kas tegi suitsiidi või juhtus mõni õnnetus. Ma helistasin Tallinna, aga selget vastust ei saanud. Või ei tahetud seda anda." 
Ja järgneb kiire käik lähedalasuvasse restorani, kus parasjagu istub Eesti KGB-ülem August Pork, kes olla Smuuliga suur sõber olnud ja kes laseb Pagari tänava kaudu järele pärida, et mis värk oli.
Ja lisaks saame veel kinnitust, et Lilli Promet oli ikka üsna kompulsiivne enesepromoja ja et Lennart Meril oli see lärtsumise komme juba algaja aimekirjanikuna küljes. Ja üks oluline seik veel - ka Muravin käis Smuuli jälgedes heeringapüügilaeval, töötas seal kokana ja avaldas selle kohta "Nooruses" otšerki koos omajoonistatud piltidega!

Atlantis abajas

Üle hulga aastate on mul taas olemas vastus küsimusele, kes on mu lemmikkirjanik. Katrin Johanson.
On näha, et inimene oskab kirjutada ja inimene teab, millest ta kirjutab ja miks ta kirjutab, ja teeb seda väga ökonoomselt ja samas süvitsi ja soojalt. Vaatab täitsa usutavalt oma tegelaste sisse, üsna sarnaselt Lauri Sommerile, aga ilukirjanduslikumalt; Lauri on vahetum (ja ega ta oma lugude isiklikkust ju väga salgagi).
Väga kena mõte, et südame murdumine aitab inimesena kasvada; noh, eks paaril korral ole elu mullegi kasvamist võimaldavaid momente pakkunud, mõni siin blogiski dokumenteeritud, jääb ainult üle loota, et need siis ka aidanud on. Ja mis juhtub nendega, kelle süda ei murdu? No mis Dorian Grayst sai?
Ah, ja kus mujal raamatus toimub hingesugulase leidmine veel Akvariumi laulude teel, ah?
Kaks näpukat leidsin raamatust, üks sõna oli kirjaveaga ja ühest kohast oli vahelöök puudu, aga need jäävad juba tehnilise teeninduse kapsaaeda. Tagakaanetekst on nõme (üksindus, my ass), see läheb sinnasamasse. Lugege sisu, mitte tagakaant.

Meeletult üksildane bussisõit

Ma olen selle bussiga

paar korda nädalas ikka sõitnud.

Tuubil täis käratsevaid koolilapsi,

linnast naasvaid arveametnikke

ja põllutöölisi

suurte pampudega,

aeg oli vaene, eks

igaüks vaatas, kust sai.

Õhk sai teinekord täitsa otsa.

Täna olen selles bussis üksi. 

Kohusetundlikult

sõidab bussijuht

läbi kõik hallid ja

tühjad teed

iga päev

nagu Sisyphos