Epifaaniamoment

Ma äkki tundsin ennast taas

kui väike tüdruk,

kes ammulisui kuulab

endast suuremaid,

kes järsku aru saab, et maailm

mõõtmatult on suurem meie ajast,

kuid kelle silm

ei oska tabada veel

üksi kõrges rohus

rajaalguseid.

Ühtäkki taipasin,

et peegeldame üksteist

ja sellest maailmas

võib saada valgust rohkemaks

ning korraga mul hakkas väga kahju,

et ma ei ole saanud olla

Sinu väike tüdruk. 

Hämmastavaid leide Muhu kultuuriloost, vol. 2

Vahel annab valimatu raamatulugemine ikka hämmastavaid tulemusi. Eesmärgiks oli roobitseda kohalik raamatukogu tühjaks Vilsandi-ainelisest ilukirjandusest, ja luuleriiuli K-tähega autorite seast sai tegelikult hoopis midagi muud otsitud kui Oskar Kruusi. Ma ei teadnudki üldse, et ta luuletusi on kirjutanud. Aga pauk tuleb ka luuavarrest. Raamatule kui kurioosumile sisse vaadates ilmnes, et isegi Vilsandist on kirjutanud! Hiljem rahulikumas õhkkonnas raamatut läbi lapates selgus, et värsikene leidub lausa Koguvastki. 

"...et südame sadam ei jäätuks" on mu meelest päris hea leid ja sellega olekski võinud luuletusele pidurit tõmmata. Aga O. Kruus muidugi oli sellevõrra pedagoogiline talent, et ta ikka ei saanud jätta selgitamata, milliseid meetmeid tema soovitaks.  

Ja olgu see siis tervituseks ka kõigile veebruarikuu teise dekaadi lõpuosa sünnipäevalastele. 

Kuidas hoida alal päikeseloojangut

Kivid magavad rannas nagu sinised lambad,

küljed ihuna soojad.

Nõmm nõmmeliivateest lillatab,

kadakate turris kahupead

poisteparvena kiikavad üle neeme.

Kummelilõhnasel murul kuivavad võrgud.

Raugelt luilutaval merel

kisuvad kodu poole paate

mootorite tuksuvad südamed.

Loojuva päikese veretav tee

üle hõbehalli lahe

küünib silmade läveni.

Kuidas hoida seda alal pikaks talveks,

et südame sadam ei jäätuks?

Kunstnik vajutab lõuendile kivide lillad varjud,

muusik riputab noodijoontele mere lõputu kohina,

baleriin voogab üle lava kui õhtune laine –

ja kui tuisuses küünlakuus lööd lahti raamatu,

hakkavad kambris lõhnama

kiviaedade roosad kibuvitsad.

Koguva, 28. VII 1965

Esemesemiootika

Semiootiline esemeuurimus in a nutshell:

Kogu esemenimekirja kokku võttes saaks kindlasti igaühe puhul tuua välja sarnase indeksi – on olnud inimene, kellel on olnud külm või nälg, on olnud inimene, kes on osanud ja tahtnud valmistada rõiva. Mine tea, ehk on rõivasaajat isegi armastanud.

Jutt siis  Kihnu kaluri rõivastusest.

Maahingamispäev

Vaat see kogu mulle meeldis. Terviklik, kasemaalik.
Noor mees otsib juuri, see on ju liigutav ka.
Üks luuletus, mis ma tahaks kihelkonnapäeval ette lugeda, panen selle siia, et käest ära ei kaoks:

Vanad ajad
on kiirteede vahele pressitud
ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvad.

Muinasküla asemel jõuame eeslinna
ja kirikumõisa asemel prügilasse.

Viimaks leiame teeotsa, kust hiilida minevikku
ja näeme, kuidas maastikus haigutab dissonants -
ühes servas lööb nurru maakirik ja teises vurab tormav

tegelikkus.

Aga meie oleme selle kõige kohal, kõrval ja all,
loeme hauakivilt kadunud nimesid
ja mõtleme inimesele,
kelle sõrmed paitasid
kolmsada aastat tagasi kivist müüri,
nõnda et temast käis läbi terve pühakoda,
taevas ja maa.

Ta oli kui tamm.
Tal olid võra,
tüvi
ja juured.