Kreisilinnas oli kontsert. Marek Sadam on laulnud nii semiootikutest kui viimasel ajal teinud ka tõsiselt ilusaid asju; Martin Trudnikov on Tallinna Muhulaste Seltsi kasvandik.
Sadam on muidugi suurepärane artist, kes suutis haruldase soojusega menetleda kogu seda saalitäit pensionäride klubi, kes rõõmsas vikerviiside ootuses kogunenud oli. Erakordselt selge ja ilustamata pilt maakonna demograafilisest olukorrast iseenesest.
Aga arumaisaa, mis häda neil muidu arukatel ja andekatel noormeestel oli seda asja K[ult]uurikeskuses ajada? See saal on ikka umbes samas ulatuses perssekukkund asi kui need uued praamid: pealtnäha paistab nagu päris, aga seespool on nii palju lollakaid möödapanekuid pisiasjus, et tegelikult ei ole tegu tarvitamiskõlbliku asjaga. Praamis näiteks ei mahu inimesed peldikusse ja jalakäijad ei saa jala praamile, sest jalakäija rada ristub tekil enne ukseni jõudmist autoteega. Kultuurikeskuse saali akustika on kohutav (ja ma olen seda kogenud mitmete eritüübiliste ürituste puhul alates Metsatöllu kontserdist kuni pidukõnedega KOV-kogunemisteni) ja täna oli seal ka õudne tõmbetuul, mis kahtlemata raskendas kontserdielamuse saamist. Sihukesi kontserte tuleks kreisilinnas teha kas Linnateatri saalis või vabas õhus, ma ei näe eriti mingeid muid variante. Olgu see mulle õpetuseks, et teinekord tuleks üritustest hoiduda mitte nende sisu, vaid toimumispaiga tõttu.
3 nädalat tagasi
