Vennad
Zabadaid
Südametud vennad Zabadaid,
kellel naeratus lõikamas kõrvu,
külastavad pea jälle me maid,
et näidata suurt hingejõudu;
nad seavad end eeskujuks meile,
nad nurkasid mööda käivad -
kui magus on eirata seadust,
kui kena, kui ketser saad olla.
Ma olin maa külge seot
ja vaikselt pisaraid neelsin;
nüüd sellest, mis kandsin ma sees,
roos räägib leekide keeles.
Ma liigkasuvõtjaid tean -
ma mäletan, kuidas nad naersid -
neil tundus, et saak on neil peos;
aga eksisid, näib mulle praegu.
Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,
et sind lükata vabasse vette.
Imperaator, mis öelda, on suur,
Imperaator, mis öelda, on suur,
nagu DJ, kes tühjuses mängib.
Sest ajast, kui tunnen ma sind,
olen kadunud ilmale muule.
Su kallastel ärkasin ma -
suur tänu lahkele toale -
Sa õhk oled, millest ma elan
ja teisiti poleks see mõeldav.
Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,
et sind lükata vabasse vette.