Ahistamisest. Aga juhtub ka teisiti.
Kui me kakskend aastat tagasi K&T koosseisus
mööda Euroopat hääletasime, siis sattusime kuskil Madalmaade veere peal ühte
väga lolli kohta kiirtee äärde seisma, kust sugugi peale ei saanud. Otsustasime
jala edasi minema hakata, vantsisime päris pikalt, aga keegi peale ei võtnud. Pimedaks
hakkas ka minema. Viimaks jäi üks rekka mõnisada meetrit eemal teeserva seisma.
Meie vantsisime omas tempos edasi, ega meie ei saand aru, et ta meid ootab. Autoni jõudsime, tuli juht välja ja tõstis
meie seljakotid sõna lausumata rekka konteinerisse. „Kurat,“ mõtlesime meie.
Kui midagi on, siis ei saa niisama lihtsalt autost välja karata ja putket teha.
Siis panime tähele, et tal on püksirihm lahti, suur ovaalne pannal tilbendas
kõhu otsa all. „Kurat,“ mõtlesime meie ja otsustasime, et lähme peale, aga
magame kordamööda, et kui miskit on, siis teine saab reageerida. Soov kiirtee
äärest minema saada ei olnud ka sugugi väike. Kebisime üks juhi koikusse, teine
kõrvalistmele. Ei läind vist veerandit tundigi, kui juba mõlemad õndsat und
magasime. Hommikul ärkasime kuskil parklas, täpselt seal, kuhu igaüks vajunud
oli, juht magas oma istmel kummuli rooli najal. Vaat selle mehe auks õppisin ma
samamoodi istudes magama, et kui kunagi omal tarvis läheb kellelegi head teha.
3 nädalat tagasi