Purjetamine vabadusse

Vanamees ja meri meets Ahto Valter. Tore sorav lugu, aga tõlge on kohutav. Kui ei tõlkija ega toimetaja tunne eestikeelset sõna ’haaknõel’. Ja „piserdusvesi“, my ass. Selle asemel et rääkida veepritsmetest. Minajutustaja on nagu olnud enam-vähem esimene mees, kes kampa võeti, aga tema roll laeval jääb enam kui segaseks – kui teistel ikka seal mingidki merel vajalikud oskused olemas olid või merel külge hakkasid, siis see mees paistab küll uute oskuste suhtes üsna immuunne olema. Kui peale kolme kuud vee peal purje rehvimise asemel ikka ainult pusserdamine välja tuleb, noh...

Eriti lahe kuju on mamma Paalberg – enamasti laseb poistel omapead tekis toimetada, aga kui asi läheb kriitiliseks, siis pistab pea välja ja annab ratsionaalseid juhtnööre.

Vaatasin võrdluseks ka Ahto Valteri raamatusse – tõepoolest, Atlanti on ületatud ka märksa väiksemate aluste ja pisemate tittedega pardal, aga sealt hüppas välja ka huvitav tõsiasi, et tegelikult on „Purjetamine vabadusse“ eestikeelne tõlge ilmunud varem juba 1998. aastal. Ilmselt siis tollal autoriõiguste hankimisele suuremat tähelepanu pööramata? Uue trüki tiitellehe pöördel on igatahes ameeriklasest kaasautori pärijatele suht hardalt tänu avaldatud.

SSOR 100

Psühhedeelne revolutsioonitervitus trükikojast "Oktoober" 1976. aastast. Postkaart ema riidekapist. Samast leidsin ka Aurora siluetiga kollase T-särgi (ilmselt soetatud klassiretkel Leningradi 1987. aastal).

La grande bellezza

Film Itaalia humanitaaride igapäevaelust. Või siis linnafilm, mille peategelaseks ongi Igavene Linn, mis suunab kõigi sealsete asukate elusid (ja vahel sülgab mõned välja kah). Küll see alles alluks hästi geokriitilisele analüüsile! Aga kui hommikul küsiti, millega film lõppes, jäin vastuse võlgu. Igatahes looalguse elektrooniline tantsumuusika ja lõputiitrite taustaks olev keelpillihelind olid kahtlaselt sarnased.

Ära ainult oota

Mul oli vaja ühte pagulasmurdeluuletaja Raimond Kolga tsitaati kontrollida. Aga terve see luuletus on mulle nii umbes sestsaadik, kui ma seda kunagi (arvatavasti kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu" raames) lugesin, väga meeldinud, hoolimata sellest, et peas on ta kogu aeg olnudki ainult tükati. [Küsisin täna koolivennalt, kelle mõlemate vanemate terissed kuulukse üsna kehvad olevat, et kuidas ta elab. "Tükati," vastas tema.]
Aga see luuletus.

Ära ainult oota - maga!
Maga, mõtle, loe ja laula.
Tegemata tööd ja kavad
nagu metsad sinavad
unustuse künka taga.

Postimees ei tule veel,
või on ammu ära käinud.
Kiri kirjus ümbrikus
värviliste markidega
pole iial olnud teel.

Mõtle seda, mis on siin,
kes on äsja külas käinud,
külas käinud, jälle läinud,
kelle lähedus on siin.