Semiootika ja vetikateadus

Teaduskonverents on ka oma olemuselt ikkagi lugude jutustamise võistlus. Või pigem pidu, sest peaauhinda parima ettekande eest ei anta, aga parimaid jutustajaid tunnustatakse eravestlustes. Seekord oli selline ’environmental humanities in the making’ konverents, kus enamus inimesi (väheste eranditega) ikka kompaski oma jutustamislaadide piire ja – mis väga haruldane – proovis täitsa tõsiselt teistega ühist keelt leida, „hääli ühte käima“ panna. Ja tegelikult ikka ju jagati auhindu ka, näiteks artikliauhinna said tüübid, kes juba viimased viis-kuus aastat on Islandil sihukest erialasid lõimivat ajaloo-uuringut teinud; mõned aastad tagasi käisid sellega kitsamal ökumökude konverentsil ka, juba siis tundus mulle, et jube õiget asja ajavad.

Liiga palju armastust

"Sai nutta ja naerda," nagu ütleb vilunud teatriarmastajast tegelane Kiviräha teoses "Maailma lõpus".
Minul seekordsele teatrielamusele küll midagi ette heita ei ole; näitlejatööd olid igatahes paremad kui eelmisel tudengitööl. Teatrikülastaja M. minu kõrval igatahes kihistas vahetpidamata ja kinnitas muudkui, et "no täpselt nagu muhulased!" ja lõpuks oli ikka liigutatud ka. Mina mõtlesin selle viimase etüüdikese puhul, et see on ikka huvitav, et kultuuriliselt korrektne on kannatada mitte nälja ja janu, vaid armastusepuuduse käes (ja seda ka vestluspartnerilt eeldada) - või oli see ikka juba vanal Tšehhovil sellise topeltmänguna algusest peale plaanitudki? Ja kui jah, siis mitmekordne vale see narratiivitehniliselt võttes ikkagi on? Kahe-, kolme- või enamakordne? Aga arvutamises ma siiski väga kaugele ei jõudnud, enne lõppes teater otsa.

Kuidas teha värsse

Pakin lahti vana ajakirjaniku raamatukogu riismeid. Oi, igasugu huvitavat ja väärtuslikku kraami on seal! Pühendustega raamatuid, ja Eesti kirjanduse ajaloo hallid köited, mis mul just puudu olid. Aga ka sellised valgustuslikud teosed, nagu meie kirjandusteaduse vanade esistalinistide Sõgla ja Pälli artiklite kogumikud, näiteks. Ja siis Majakovski "Kuidas teha värsse" Aira Kaalu tõlkes (1958; algupärand 1926). Seda lugedes on näha, et ega see Majakovski ise ikka tegemise teoreetilise poolega tõepoolest kursis ei olnud, tehnilisi termineid loobib ta siia-sinna, nagu jumal juhatab, aga kui ise oma võtteid kirjeldab, siis neidsamu sõnu kasutada ei oska. Aga ega pole ju tarviski, sest nagu ta korduvalt rõhutab, kirjanduse loomisel on esmatähtis sotsiaalne tellimus ära tunnetada, kõik muud vahendid ja vormid tulenevad sellest. Esteetiline mõju on kuskil kolmanda- kuni kuuendajärguline.
Iseenesest heidab see väga selge valguskiire kunagisele Eduard Pälli - Maie Kalda vahelisele vastasseisule, kus Päll esindas just seda sotsiaalse tellimuse ülimuslikkuse seisukohta ja Maie hoidis jonnakalt kinni teose kunstilise väärtuse hindamise vajalikkusest. Ütle nüüd.