Riskiühiskond

Sobivasti on pooleli kaks teemakohast raamatut: Ulrich Becki "Riskiühiskond" ja Zakes Mda "Suremise viisid".
Becki lugemist olen kogu aeg edasi lükanud, praegu aga sobib hästi ja edeneb hoogsalt. Pmst ütleb ta, et industrialiseerunud ühiskond toodab rikkusi, mille jaotumine on suuremal või vähemal silmaga näha, aga selle kõrval ka riske, mida silmaga näha ja inimtajudega hoomata on raske ja millest ka teadlik olles eelistatakse mööda vaadata. Ta toob 1986. aasta seisuga näideteks radioaktiivsuse, metsade hävitamise ja põllumajandusmürgid, aga eks üleilmse levikuga viirushaigus klapib kirjeldusega ka ju päris kenasti. Ja kui asi läheb nii kaugele, et nähtamatu risk on juba nii kohal, et sellest mööda vaatamine muutub raskeks, siis hakkab see esile kutsuma kõiksugu irratsionalsust, sest keegi ei tea täpselt, mis see adekvaatne käitumine oleks. Nagu ütleb minu tädi - sellistes olukordades ei aita muu kui palvetamine. Ma loodan, et ratsionaliste aitab asjakohaste raamatute lugemine ka.

Olemise ilu

Kui peenem rahvas käib vernissaažidel, siis mina jõuan enamasti kohale viimastel hetkedel. "Olemise ilu" lõpuseansil oli lisaks mulle veel 9 inimest (neist 1 tuttav).
Ühest küljest on tegemist klassikalise loodusfilmiga: liigi (isane) esindaja tegutsemas loomulikus biotoobis, kaadritagune hääl selgitab tema tegevuse abstraktsemaid tagamaid. Viited ümbritsevale inimmaailmale kaadris puuduvad; sellel filmil pole ka vaataja emotsioone suunavat muusikat (ehkki törts koorilaulu oleks ju ikka võind olla, juhtumisi ma tean, et seda peategelane hindab). Kompositsiooniprintsiibiks on tsüklilisus, tegevuste kordumine, tagasipöördumine ja taastulek.
Teisalt on tegemist hagiograafiaga: Eesti looduse ikooniline eestkõneleja on puhastatud igasugusest liigsest (eraelulisest) detailist, esil on üksainumas suur idee, milleks on looduse rütmides võnkumine, mille paistel teistel eestlastel omakorda mõnus peesitada on.
Ei noh, ega see ju ka iseenesest paha pole, liiatigi on Tootsen end varemgi vilunud jüngrina tõestanud.