Jah, miks me seda tegime? Üks võimalik
põhjendus, et see on märksa parem tähelepanu- ja kohaloluharjutus kui
igasugused abstraktsed mõtlused või tantramantrad. Mina tahtsin testida
praktikas zoosemiootika kuut analüüsipunkti ja kui pisike rahvusvaheline naistepunt
pakub selleks platvormi ja seltskonda, siis oleks ju rumal see kasutamata
jätta.
Niisiis, liikidevahelise suhtluse kolm mõõdet
- pragmaatika, süntaktika, semantika - ja selle kokku kuus alapunkti. Katsun
siinkohal hoiduda kommentaaridest liigisisese kommunikatsiooni suunal ja
keskenduda sellele, kuidas inimene võiks kanale paista.
1. Kana
kommunikatsiooniorganid ja üldine habitus: kõnnib kahel jalal nagu inimenegi.
Aga saba on enamasti püsti ja pea maas (vt joonist); kael on üldse palju
liikuvam kui inimesel. Nokk väga osav, haistmine, kui ma nüüd õieti mäletan,
terav, vähemalt mis lähemaid lõhnu puudutab. Kuidagi ta ju need ussid sealt maa
seest lokaliseerib ja kätte saab. Teeb häält ja kuuleb samamoodi kui inimene,
mõlemat arvatavasti mõnevõrra paremini.
2. Tagasiside ja
ajaraamid. Vehkimine ja äkilised liigutused mõjuvad mõlemale kommunikatsiooni
osapoolele ja üldiselt ei teki kana-inimese suhtluses ka mingeid tuntavaid
ajanihkeid, ehkki lindudel mahub sama pikka ajamomenti ilmselt rohkem infot kui
inimesele. Kui inimene teeb häält, siis kana kuulab ja võib ka vastu
häälitseda. Kui kukk nokaga lööb, siis inimene vist pigem läheb eest ära kui et
vastu lööb. Kas kukk oskab seda rünnates eeldada, vat ei tea. Aga ründab
peamiselt siis, kui mune ära korjama tullakse. Munadel on kuke ja inimese
omailmas niisiis täitsa erinev tähendus (see käib tegelt juba p.6 alla).
3. Tõlgendamata jääv
info ja taustateadmised. Ega inimene ikka kõiki kanakeele nüansse ei adu. Kana jälle
tõenäoliselt ei mõika suuremat inimese miimikast. Kanade liikumine, kui nad
pundis olid, oli vaatluste põhjal üldiselt kaootiline, s.t raske tõlgendada.
Inimestest hoiavad siiski üsna ühemõtteliselt ohutusse kaugusse. Kui korralik
kanapidamisõpik läbi lugeda, oleks taustateadmisi omalgi rohkem. Kanadel neid
taustateadmisi inimeste kohta napib.
4. Signaalide
repertuaar ja agentsus. Kanadel on erinevaid kaagatusi, kõõrutusi ja kähinaid.
Neid hääli suudab inimene keskpärasel tasemel imiteerida. Tiibade saputamine,
saba lehvi löömine, jalaga siblimine, kerged üleshüpped ja loomulikult ka võimekus
koordinaatteljestiku kolmandal teljel opereerida jäävad inimesele paraku
suuresti kättesaamatuks. Inimesel on ikka väga vähe võimalusi kanaga suhtlust
alustada, kui nii mõtlema hakata. Tundub, et kanad ise ka eelistavad üks ühele
vestlusse laskumist vältida. Eemaldumise agentsus on kanadel samuti parem:
inimene juba naljalt pead tiiva alla ei pane.
5. Mõtestatud suhtluse
alused: teravili. Kui inimene tuleb ilma teraviljata, siis ega ikka seda
mõtestatud kontakti ei teki. Samuti on tähtis, et inimene ilmuks õigel ajal.
Peale seitset pole mõtet, siis nad magavad. Teisalt loob suhtluse süntaktilist
rütmi muidugi munemine, mis juhatabki meid p.6 juurde.
6. Suhtluse tähendus kummagi
osapoole jaoks. Inimesele on kana juures kõige tähenduslikumaks punktiks
ilmselt munad; kanale inimese juures jälle toit; vastastikku huvitab neid
sekkumine ohu korral (igatahes sõidab peremees kukkede hoiatushüüdu kuuldes
alati rattaga teiselt poolt teed kohale). Võimalik, et kukkede juhiambitsioonid
laienevad ka inimestele, igatahes tegi üks kukk ühe vaatleva inimese paigalt
liikudes žesti, nagu tahaks teda ilusti omasuguste juurde tagasi juhatada. Aga
see muidugi võib olla ka üleinterpretatsioon.