Üritasin lugeda Lev Gumiljovi „Etnogenees ja Maa biosfäär“, mida võiks pidada üheks kaasaegse putinismi tüvitekstiks. Täielik haige hülge unenägu. Ilma igasuguse meetodita on sinna kokku visatud mingeid katkeid rändrahvaste ajaloost, mingeid kõlavaid sõnu ökoloogiast ja geograafiast, juurde leiutatud passionaarsus, Vernadskilt pealkirja kaunistuseks sisse vehitud biosfäär (kasutatud on ainult tema kõige esimest, keemiast lähtuvat raamatut, arvesse võtmata selle kõiki hilisemaid edasiarendusi, aga näed mõiste kõlbas varastada küll). Kasutatud on ainult kirillitsas ligipääsetavaid teoseid. Absoluutne ignorantsus kombineerituna ladusa jutuveeretamisoskusega, interdisciplinarity gone horribly wrong.
Et aga Gumiljov tugineb suure vene rahva
etnogeneesi visandades oma varasematele uurimustele Aasia rändrahvaste
ajaloost, pakub siinkohal mõningast leevendust Nikolai Baturini viimane raamat
- „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. Minu jaoks oli see 2016. aasta
parim raamat, mis aga kirjandusadministratiivsetel põhjustel ei saanud auhinda
saada. Või noh, eks ta on üks parimaid raamatuid siiamaani. Lakooniline,
poeetiline, universaalne ja samas väga täpne.
Kurjal ei ole tulevikku. Õelate lamp kustub.