Täitsa kogemata libisesin jälle Dylani-lainele. Ja ma tean küll, et nobelisti tõlkimine tegelt ei ole mingi sihuke asi, mida kümne mintsaga valmis visata, aga no vot nii läks. Riimiga ei hakanud pingutama, on retsiteeriv tekst nagunii. Lingin siia ühe hilisema salvestuse, päris plaadiversioonist natuke dünaamilisem ehk.
Vari pikeneb, olen olnud siin kogu päevaLiiga palav on, et magada, ja aeg saab otsa
Hing on teraseks tahkunud
Mul on ikka need armid, mida päike ei ravi
Mitte kusagil pole piisavalt ruumi
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb
Kogu inimlikkus on torudest alla lastud
Iga ilusa asja taga on kellegi vaev
Ta kirjutas mulle nii ilusa ilusa kirja
Kõik ladus välja, mis mõtles
Mis see mu asi peaks olema
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb
Olen käinud Londonis ja lustilises Pariisis
Jõgi juhtis mind ja nii ma mereni jõudsin
Olen käinud maailma põhjas, mis kubiseb valedest
Mitte kellegi silmist ma miskit ei otsi
Ja vahel mu koorem on mulle liig raske
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb
Siin ma sündisin, siin ma enese tahtmata suren
Võib tunduda, nagu ma liiguksin, aga ei
Iga närv minu kehas on täiesti täiesti tuim
Ei mäleta sedagi, mille eest siia jooksin
Ja palveid ei ole kuulda
Ei ole veel pime, aga hämarus tiheneb