Maastikumäng

 

Asi algas sellest, et TammeJanno trimmerdas mul majataguse ära ja siis ma hakkasin seal koristama ja kangutasin ajaviiteks ühe kivi maast välja, mille alumisel küljel oli pildil näha olev imelik valge laik. Kivist jäänud augu põhjas oli laigu põhjustanud kilekott, seal sees omakorda kokkumurtud kiri (paremal) koos mõnede lehe vahele kinni kleepunud vaskkopikatega. 12. juulil 1978 on mehed seal kuurile nurgakivi pannud ja seda pidulikult tähistanud. Kuurilammutuspidu, millega tähistasime minu sünnipäeva, leidis aset detsembris 2020. Nii see ajaratas ringi käib, eksole.  

Madis Jeffersoni 11 põgenemist

Mul oli plaan, et päkapikud panevad selle teose jõuluvana kingikotti autori poolt autogrammistatuna. Ehkki me rutiinselt kohtume kirjanikuhärra ja perekonnaga kord aastas peale pärnapuude äraõitsemist, on see liigutus siiani veel tegemata. Aga eks lugeda kõlbab selletagi.

Mu meelest on näha, et inimene teab, millest hea raamat peaks koosnema. Haarav lugu, kohe alguses otsejoones seiklustesse, natuke uskumatu, natuke naljakas, kergelt nihestav kõrvalpilk, eriline indiviid, aga paigutatud maitsekalt ajalooliste sündmuste taustale, millest 20. sajandi jooksul siin maanurgas tõesti puudust pole tuntud. Iseäranis kena on mu meelest see, et lõpuks ikkagi saab peategelane pöörduda tagasi oma noorusõnne varemetele. Arvan küll, et tal võis süda rahule jääda.

Näen teosel suurt tõlkepotentsiaali - lugejad paljudes kohtades laias maailmas tunneksid heldinult äratundmisrõõmu, et ka nende kodukoht on ära mainitud. Ajaloolistes sündmustes osalenutele meenutamine võib-olla iga kord suurt rõõmu ei pakukski, aga äratundmist ilmselt küll. Eesti dokumentaalproosal pole siin kurta midagi.