Kohtusin poe ees taaskord klassivennaga, kes mind liginemas nähes juba kaugelt hõikas: „Kadri, ma taha so käest midagid küsida!“ Mool köib alati südame alt kerge jõnks läbi, kui ta sedasi pöördub, sest enamasti tuleb sealt siis midagi nii keerukat, et ma hakkan kahetsusega mõtlema, et oli mul siis nii hädasti just praegu vaja siia poodi tulla. Süda ei petnud ka seekord. „Kuule Smuuli nad võtvad nüüd maha seal Talina vabariikis, aga just pandi ju siia Viiraküla lambalauda juure see Klaari mälestusmärk, kes mässajaid ilma kohtuta maha laskis?“ Ma ütlesin, et sai soovitatud, et pangu see parem surnuaiale, seal Klaaride hauaplats kohe Smuulide kõrval, nad olid sugulased ka. Et just täpselt sõuksed huvitavad suurpered meil on, et ühest otsast tuleb üks muhulane mandrilt teisi tapma ja kolmas paneb ta laulu sisse ega pääse peale surma ise ka puhtalt. Ja sealsamas meie jutuajamise juures istus üks teine muhu mees, kelle hõimlaste hulgas on üks, kelle kohta tema kodukülas teati, et neljakümne üheksandal..., ja selle mehe hõimlaste hulgas omakorda on ka üks praegusi prominentseid Kirjanike Liidu tegelasi.
Kuradi ajaloo ilu ma ütlen raisk.Ühest küljest võiks ütelda, et nüüd võib rahus surra, sest minu silmad on ära näinud ühe tüseda tüki algupärast ökofeministlikku kinupilti. Teisest küljest muidugi tahaks loota, et ehk on elul ikka üht-teist veel varuks enne, kui lusikas nurka palutakse panna.
Üldiselt edeneb kõik suhteliselt
viisipäraselt, aastaajad vahelduvad, lugusid jutustatakse lihtsamast hullemani,
mõjub tõepoolest nagu suitsusauna leil, vaikselt imbub sisse, nii et ei pane
tähelegi, kui viimaks on kondid täitsa pehmed.
Higista välja, pese maha ja mine eluga edasi.
Aga selle vahepeal tuleb ikka asjad hinge pealt ära ka rääkida, oma teada
jätmine ei aita kuidagi kedagi.
Lõpetada tuleks pisikese vanemliku hoiatusega.
Mehed! Sellest filmist saate teada, et naised tegelt ka naeravad teie üle. Ja
nüüd peate selle teadmisega edasi elama.
...ja Muhu oabits sisse loetud. Siin. Aitaja asi oo soan. Soovitan.
Ühtlasi leidsin noorteka ajalooliste videote seast ka omaenese seni kaalukaima filmirolli (alates 4.10).
Meeldivaid multimeediaelamusi!
Mul on uus saksa keele õpetaja, väga sümpaatne meesterahvas, Ferdinand nimi.
Näiteks nii kirjeldab ta seda, kuidas ükskord Linnulahe juurest otse läbi metsa ja heinamaa linna poole lõikas:
Ein anderes Mal durchschritt ich wieder das gleiche Wäldchen in der gleichen Richtung. Da kam mir ein junges Mädschen entgegen und trug in der Hand einen groβen Strauβ Trollblumen (Kullerkuppen, Engelsköpfchen); ich stellte sie dieses Unfuges wegen zur Rede und erhielt die harmlose Antwort "auf der Wiese sind noch viele". Und dann stand ich an der gleichen Stelle, wo damals die Kronschnepfe hochging, und vor mir breitete sich ein weites, unübersehbares, goldschimmerndes Blütenmeer. Eine solche Pracht hatte ich noch nie gesehen. Kullerkuppen, alles Kullerkuppen! -- ich wurde ganz klein.
Lisaks makaroonilistele elementidele kahe inimkeele vahetamise näol esineb tal nauditavalt palju ka katkeid teiste liikide, peamiselt merelindude keelest. Allpool üks luuletus Vaikade helimaastikest, Manltemöwe, kes lõpetuseks sõna saab, peaks merikajakas olema.
Ainuke häda nende sümpaatsete meestega kipub olema, et selle aja peale, kui mina nad avastan, on nad juba ää surnud. Aga eks suhtleme siis kirja teel.
Lühidalt - mitte ühtki hetke kogu filmi jooksul ei möödunud nii, et poleks piinlik olnud. Või noh, kui alguses paar sekundit merevett näidati, siis vbl otseselt ei old.
Jätkub sari "Leiud ema riidekapist". Vasakpoolne loend kujutab minu kolmekümne viie aasta taguseid kirjasõpru - enamusega neist olen moel või teisel kontaktis siiamaani. Parempoolne on õnnitluskaart, mis pildile mitte mahtunud osas jätkab veel sellel teemal, et küll on hea, et mõni tüdruk ka vahepeal sünnib, muidu kellega need poisid kõik kunagi abielluvad. Noh, Ummi-beebi abiellus minu sõbraga ja mina omakorda tema sõbraga. Kannatlikku meelt soovida ei ole muidugi olnud ülearune.
Sai kreisilinnas kinos käidud. 3.50 ei ole palju Stoicescu soovituse järgimise eest, et seda filmi tuleks näidata kõigile venelastele (või ka: endise NL alamatele), ma arvan, et tegelikult tuleks seda filmi näidata eeskätt igasugu rohu- ja konnasööjatele, kes arvavad, et venelastega tuleb ilusti rääkida ja kõik saab korda. Kui kommunikatsioonipartneri harjumuspärane suhtlus käib kumminuia ja kuvalda abil, siis kahtlemata sa ütled asju, mis talle meeldivad ja pärast tapetakse sind niisama ära, sest 1:1 kattuvus arusaamades maailma asjadest on saavutatud ja edasise mõttevahetuse järele ei ole lihtsalt enam mingit vajadust.
Kuiv, asjalik stiil valdab loo jutustamisel,
sentimentaalsust ja sümbolismi minu maitsele vastavalt mõõdukalt - vahest
ainult see, et lõpus sureva tšekisti parem silm hõõgub punaselt, seda oleks
võinud näidata vilksamisi, aga seda demonstreeriti teist korda veel. Didaktiline
vestlus kiiktoolis oli ka mu meelest sihuke puust ja punaseks episood, aga
rahvusvahelisele kinopublikule mõeldes ilmselt vajalik.
Visuaali futuristlik esteetika viib mõtted
Majakovskile ja ROSTA akendele; tšekistide koori etteaste aga võib tunduda
sürrealistlik ainult neile, kes ei ole tuttavad igasugu armee- ja
sõjaveteranide kooride perfoomansitega. Just taoline meelelahutus käib selle
mentaliteediga ikka sügavalt kaasas. Või üleüldse mõte, et kõik on hästi, kui
inimesed laulavad ainult sundimise peale (noh, see on nüüd natuke liiga pehme
väljend, aga parema puudumisel).
Kunagi noores põlves igasugu kommunistikke seiklusjutte lugedes mõtlesin, täitsa põnev oleks olnud elada 30. aastate Venemaal, kõik
muutus ümberringi mühinal ja... Enam muidugi nii ei arva, minuga oleks üsna
kindla peale juhtunud sama, mis anekdoodirääkija naisega, surnuks oleks
pekstud ja trammi lõpp-peatuses auku aetud.
Jätkame loodusfilmide lainel. Kodumaine ilufilm Soo (NB! Mitte segi ajada Suure sooga!) esitab meile muljetavaldava hulga wannabe'sid, kellede hulgas ka filmi tegijad mitte viimasel kohal ei asetse. "Novembri" esteetikast kantud visuaal koos seebiooperiks keeratud stooriga, kuhu vana Lutsu jutust on peamise väärtusena sisse jäänud tegelasnimi Madjak; kogu äng ja eksistentsialismus on ärakaotatud. Veealune käsikähmlus helerohelises hästivalgustatud laukas on muidugi kaunis.
Lugu sobib hästi kokku võtma Psaiko vana hea hoiatus: "Sa lõpetad Elvas!"
Sissekande jaoks karupilti otsides sattusin informatsioonile, et 2022 oli Eestis kuulutatud karu-aastaks. Ju siis, aga mina jõudsin näed karulainele alles siis, kui aasta juba läbi. Pöörates erilist tähelepanu selliste olukordade kunstilisele kujutamisele, kus karu suhtub inimesesse kui toidupalasse, jõudsin rahvusvahelise bestselleri juurde, mis räägib sellest, kuidas Kamtšatka karu hammustab põsest Prantsuse naisantropoloogi ja mida naisantropoloog siis ise asjast arvab. Eks antropoloog muidugi ilmselt ei saagi muudmoodi kui antropotsentriliselt ja on ka päris loomulik, et traumast (nii füüsilisest kui hingelisest) üle saamiseks (resilience!) tuleb sündmust rekonstrueerida endale vastuvõetaval moel, antropoloog siis muidugi jahub müstilisest poolkaruks muutumisest ja sündmuse sümboolsetest aspektidest. Selle asemel, et tunnistada, et oli viga 1) matkal grupist eralduda; 2) metsloomale otse silma vahtida; 3) karu nähes hambad paljastada.
Kahjuks sellest, mida karu arvab, ei ole raamatus poolt sõnagi.
