Vana jõgi

Iga päev
kõnnin mööda 

surnud jõge
ta on maha maetud
aga mitte päriselt surnud
siin-seal reetlikult
sopased servad
siin-seal reetlikult
jahe õhk
Ühel päeval
tõuseb ta üles
ja oi seda
Gogoli diskot siis

Sellest kohast käib jutt.

Kunst ja elu

Vahepealne mõttepaus oli tingitud liigsest kultuurihuvist. Heritage Toronto matk linna vähetuntud jäärakutesse ja vana tellisetehase juurde oli väga tore, aga ilm oli külm ja vihma sadas ja paar päeva oligi pouslaki tõttu vahelt kadunud nagu niuhti. 

Oleme aga jätkanud reide ümbruskonna mänguväljakutele omal käel (soomlaste rajatud Sibeliuspuisto paistab iseäranis silma oma suurepäraste ronimisvõimaluste, sh üsna soliidse ronimisseinaga), selle käigus leidnud ka muid muinasjutulisi nähtusi (vt joonis 10).   

Joonis 10. Üks mees (?) on võtnud vaevaks kaunistada oma garaaži küljesein ja uks tuhandete teokarpide, klaashelmeste, vanade pannide, puukujukeste, pisifiguuride ja puuklotsidega. Kleepaineks on kasutatud silikooni, mis tähendab, et mõne aasta pärast pudeneb see ilu koost, kui silikooni kasulik eluiga on lõppenud ja ta jäigaks muutub. Juhin veel tähelepanu asjaolule, et risti kujutised on maitsekalt valmistatud veinipudelikorkidest. 

Joonis 11. Eelmisel aastal nägin MAFFil filmi Hiina (?) vesikressikorjajast ja kui siin korealaste juurikapoes sama taim virnast vastu vaatas, tekkis loomulikult vastupandamatu isu teda näksata. Täitsa söödav hein on. Tegin ka redise-vesikressi hautist, sest see korealaste komplekteeritud peotäis oli ikka liiga suur lihtsalt toorelt nahka pistmiseks. Peenikene nimi on tal vist ürt-allikkress ja kasvab külmas voolavas vees - selle taustateadmisega oli muidugi ka kressikorjaja elust jutustav film natuke arusaadavam, iga hommik käsi ja jalgu pidi paar tundi allikas solberdada pole nõrkadele. 

Joonis 12. Natuke koduilu veel. Kodukäsitööna valminud mosaiikplaat Toronto teletorni kujutisega, paigutatud College street'i kandis eesõue hullu hoarderikompositsiooni. Siin, nagu näeme, on sideainena kasutatud makroflexi, mis samuti mõne aja möödudes hävinematute, kuid pudedate tükkidena laia maailma laiali kandub. Aga mis tänapäeva materjal seda ei teeks. 

Täna läheme raamatukokku

 Brutalism on selle arhitektuuristiili nimi, seotud sõjajärgse ülesehitustööga läänemaailmas. 

Toronto ülikooli raamatukogu peahoones on ühendatud betoon ja loodus. Maja on disainitud nii, et ta peaks meenutama paabulindu, kes on tarkuse sümbol. Kaela sees on tal haruldaste raamatute kogu, aga kõik ülejäänu on ka paksult lahedat staffi täis. Ei saa salata, mulle see kõik hirmsasti meeldib. On selline tugev ja usaldusväärne värk. Ikka betoon ümber ja raamatud sees, mida sa hing veel tahad.  

Avahoidlariiuleid on kokku 12 korrust ja erinevalt Tartu ülikooli raamatukogust ei paikne need keldris, vaid ikka jumalale ligemates sfäärides (ja nagu näha, on ka päevakajalistes värvides), nii et riiulite vahelt võib ka muuseas vaadata, kuidas päike Lääne-Toronto kohal looja läheb. Nagu näha, võttis käe pisut värisemagi. 

Ja sellist raamatukoguhoiutehniliste abivahendite kogu nägin ma ka esimest korda elus: paksust saepuruplaadist hoolikalt välja saetud ja ümaraks voolitud selgadega raamatumulaažid, mis märgistavad hoidlariiulitel ebastandardseid trükiseid, mis suuruse tõttu ise kusagil mujal lebavad. Siis see klots juhatab, kuhu vaadata. 

Üldse tundub, nagu oleks kuskile heaoluriiki sattunud. Kõik on nii rahulikud ja lahked ja kõik asjad on neil nii viimsete pisiasjadeni läbi mõeldud, et otse nutt tuleb peale. Ju see ikka näeb, misse veel nähe suab.