Magnetic Fields

 Mis teab mulk merest või muhulane muusikakriitikast, nagu juba klassikud tavatsesid ütelda. 

Pean tunnistama, et viimasel paarikümnel aastal on sellist olukorda ette tulnud olemasolevatel sõrmedel üles loetav arv kordi, et mina, lapsed, kontsert ja lapsehoidmisvõimalus kõik ühel ajal ühte kohta kokku langevad. (Folk on iseasi, seal on lapsed kaasas.) Neljapäeval siis juhtus. All-linnas Printsi bulvari ääres laulis lõunanaabrite bänd sellist keelpillisaatelist autorilaulu. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, kas Eestis võiks olla midagi sarnast, aga kodumaine kitarri saatel esitatav helilooming ikkagi enamasti sisaldab ka mingit ühiskondlik-poliitilist või vähemalt filosoofilist allteksti, mitte ei räägi lihtsalt armastusest (aus on siiski möönda, et kontserdi pealkiri oligi 69 lembelaulu). Ja laul, mille sõnum oli see, et ainus hea asi Washington, D.C. juures on see, et seal elab [laulukirjutaja] kallim, kohtas publiku tunnustavaid ergutushuilgeid ja aplausi. Aga jah, paralleelid - kõige lähemale vist jõuaks kunstiline kollektiiv Jahimehed (sorry, Kõrsikud, teie siiski viimases voorus langesite läbi sõela). 

Kevad läheneb

 Läheneva kevade märke

1) kuna värsket nõgest pole käepärast, kõlbab krõpsudeks hädapärast ka korealaste poest pärit lehtkapsas

2) tänaval heiastuvad kõndivad Ulriked, ja mitte üks, vaid mitu

3) ühtäkki tundub leivasupp kuidagi eriti hingeline toit

4) lambist tuleb päikese käes mere lõhn meelde. 

Nähtamatu võitlus Kanada moodi

Lugemissööst* jätkub, läbi sai põliskanadalase Drew Hayden Taylori algupärane noortejutt "Motorcycles and Sweetgrass" (mina tõlgiks selle pigem "Lõhnahein ja mootorratas" kui miskit muud moodi, sestet 1) ma ei tea, kus taimenimede komisjoni silmad olid, kui nad selle taimenime nominatiivliitelisena otsustasid vormistada ja 2) sellepärast, et tegelikult keerleb lugu ikkagi ainult ja üksnes üheainsa mootorratta ümber, milleks on 1953. aasta Indian Chief, pildi järgi tundub mugav masin olema). Ehk lugu sellest, kuidas indiaanivanaema enne surma oma võõranduvale, läbi põlevale ja lahku kasvavale perekonnale väikese post mortem triksterivisiidi korraldab. Kaklus puulatvades, mis võimsas finaalis aset leiab, viib mõtted muidugi kohe kodumaise väärtfilmi "Nähtamatu võitlus" radadele, lihtsalt seal ükski tegelane ei viska teist pesukaruga, nagu raamatus juhtub.

------------------

*Joonealune märkus: vrd ka joomasööst, söömasööst - Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat neid konkreetseid liitsõnu küll kahjuks ei tunne, aga võiks. 

Karude elu, vol 2

Naistepäeva puhul liikusin kodumaiste meeskirjanike juurest edasi ja võtsin ette klassikaks saanud Kanada lühiromaani "Bear" Margaret Atwoodi põlvkonnakaaslase, suhteliselt noorelt (52) surnud Marian Engeli sulest. Oli Kanada kirjanike liidu asutaja ja selle esimene juht. Teos sobib hästi ka raamatuaastasse, jutustades loo mahajäetud ajaloolise raamatukogu kataloogimisest Ontario kauges põhjaosas. Raamatukogu taga kuuris elab karu, kes aeg-ajalt täpsustamata kombel ketist lahti tuleb ja majast läbi astub, loomulikult tekib naisarhivaaril temaga kommunikatsioon (suuresti autokommunikatsioon siiski, ma ütleks) ja loomulikult ei küsi hiljem keegi, mida karu ise asjast arvas.  

Mulle sattus väljaanne, mille sabas on kordamisküsimused raamatuklubidele - ehemm, nüüd ma mõtlengi, et kas Karjakasvatajate kirjandusklubile kah sobiks selline teos. Küsimused paraku kohe kindlasti ei sobi, kuna kiskjaloomale viidatakse seal korduvalt väljendiga "her furry friend". Ok, autor ise ei saanud seda paraku enam kuidagi takistada, aga no anna kannatust.

Punkti ümber

Friedenthalil küll sünnipäeva ei olnud, aga sellesama raamatulaada tulemusena sigines mulle riiuliservale ka nimetatud isanda viimaseid teoseid. Erinevalt arvustustest saadud ettekujutusest ei räägita seal ju tegelikult midagi selle kohta, kuidas ta neid hääli teispoolsusest täpselt püüdis, on selline poolfiktsionaalne kujunemislugu, noored kaunid tütarlapsed, kes kipuvad pahatihti kätte ää surema, korraks astub läbi isand Crowley, keda on kujutatud suht ebasümpaatse tüübina, sisse vaadatakse ka Marconi katusekambrisse jm huvitavatesse kohtadesse vanas Euroopas. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub.  

Ballettmeister

Vadi sünnipäeva puhul lugesin läbi tema Ballettemeistri, mille pühapäevase raamatulaada käigus nurgataguselt riiulilt leidsin. Eelmine lugeja oli selle põhjalikult läbi töötanud, lõppu märkinud tegelaste loendi lühiiseloomustustega, sisus alla jooninud sõnu, mõtteid ja väljendeid. Lõbus ja lobe lugemine oli, mis ma oskan ütelda, läks kiiresti. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub.