Nii. Täna räägime suurlinnas elamise võludest. Näiteks, et jalutad teisipäeval peale tööd 10 minuti kaugusele külakinno (no ok, see on pigem nagu Elektriteater kui Piiri kultuurimaja), kus toimub vestlusõhtu pealkirjas mainitud Nobeli preemia laureaadiga. Maja puupüsti rahvast täis, kõik sumisevad sõbralikult, mõni on võtnud omale einelauast popkorni või topsikese õlut.
Sissejuhatuseks antakse taadile Õpetatud Kanada Seltsi aumedal ja kuberner räägib sellest, et teadusega tegelemine teeb meid tugevamaks riigiks. Järgnenud vestluses vastab taat väga selgelt ja lühidalt mitmesugustele ärevusttekitavatele küsimustele, näiteks: Kas tehisaru võtab inimestelt töö ära? - Jah. Kas andmekeskused kulutavad liiga palju magevett? - Jah, meie head naabrid hakkavad seda küllap varsti meilt varastama. Kas tehisaru tegevus vajab regulatsioone? - Jah, ja ses suhtes on kommunistlik Hiina paraku toimetanud targemini kui liberaalne Lääs. Ja nii edasi.
Kas on midagi, milles tehisaru ei ole veel inimesest parem? - Käelised oskused, ja need tööd ei kao ilmselt veel niipea, erinevalt arvutitöökohtadest. Aga on juba olemas veebilehed, kus AI-agendid (s.t autonoomsed juturobotid) saavad endile palgata pärisinimesi, et need nende eest pärismaailmas mingeid asju teeksid. (Ehkki ma arvaks, et need tegevused võivad pigem olla seotud lõhkumise kui meisterdamisega.)
Ja muidugi oh, kuidas minu väikene eestlasesüda paisus uhkusest, kui üks vähestest lavalt kõlanud nimedest oli Jaan Tallinna oma, ja seda korduvalt, nii seoses Anthropicuga kui tema ettepanekuga, et edaspidi tuleks hakata märgistama mitte tehisaru loodud digiobjekte, vaid inimese enda tehtuid (vrd "Eheda Eesti käsitöö" märgis). Ühesõnaga, ma arvan, et kui teda Eestisse kutsuda, küll ta tuleks.