17.03.26

Minu tutvus kaladega

 

Tudeng tuli Prahast ja tõi mulle raamatu. Lugesin kohe hooga läbi, ikkagi Kesk-Euroopa senitundmatu looduskirjandus. Väga muhe lugemine, inimlik kogu traagikale vaatamata, kõige inimlikum on ilmselt see salakalastamiselt tabatud juudipoisikesele kere peale andmise lugu. 

Siis hakkasin vaatama, et kas eesti keeles ka Ota Pavelilt alias Otto Popperilt midagi on. Onon. "Ilusate sokkude surm", tlk Leo Metsar, Loomingu Raamatukogu, 1974. Otsin välja, teen lahti, hakkan lugema nagu uut raamatut - ja kole tuttav tuleb ette! Samad lood, mis ingliskeelses, aga teises järjekorras, osaliselt siiski ei kattu ka. Ingliskeelses 16 juttu, eestikeelses 7. Ingliskeelses pole kirjas, mis väljaandest tõlgitud. Eestikeelses siiski on: Smrt krásných srnců (1971). Samanineline film ka tehtud Tšehhis aastal 1986. Võrgust leiab ka originaali pdf-i, seal 8 juttu. Raamatule pühendatud tšehhikeelne vikipeedia artikkel märgib, et eestikeelsest välja jäetud jutt "byla během komunismu cenzurována". Nu, jasno. 

Ei suutnud ma ka oma sisemist toimetajat kammitseda. Tõlgetes on väikesi, aga teinekord väga sisulisi kõrvalekaldeid, mis kohati tekitavad tähendustes lausa vasturääkivusi. 

No võtame mõned. 

Kui isa Leo, kes tegelikult autoga sõita ei mõista, siiski rooli ronib ja sellega vastu presidendi suveresidentsi väravaid põrutab, on eesti versioonis tagajärjeks see, et "lehmad vedasid meid minema".  Ingliskeelne "we were towed out by oxen" kirjeldab olukorda ilmselt adekvaatsemalt. " Odtáhly nás krávy," kõlab originaal. 

Aga siis on juba tõsisem apsakas, sest sellest sõltub, kas Ota vend jääb peale laagrist tulekut elama või ei jää mitte. Eestikeelses ei jää: "Ta suri poole aasta pärast läbielatud nälja ja piinade tõttu, enne kui jõudis uuesti elama hakata." Ehkki juba ülejärgmises lauses kiidab vend seda ilusat sokku, kelle liha aitas tal lõpuni vastu pidada. Ingliskeelne on optimistlikum: "...for six months died many deaths from hunger and suffering before he began to live again." Originaal: "a půl roku umíral od hladu a utrpení, než začal znovu žít". Mulle tundub, et ikka tuli lõpuks eluvaim uuesti sisse. 

Ja no ma rohkem näiteid ei hakka tooma kui veel selle kõige viimase, kus isa kiirabiautost majja tagasi putkab, et enne lahkumist riputada väravale silt "Tulen kohe tagasi". Ingliskeelne väidab, et see oli ta oma maalitud, eestikeelses on ta selle kellelgi maalida lasknud. Siin kaldub originaal siiski pigem eestikeelset tõlget toetama. 

Aga kust see ingliskeelse kogumiku pealkiri on välja võetud, see jääb küll saladuseks. 

11.03.26

Tehisaru ristiisa

Nii. Täna räägime suurlinnas elamise võludest. Näiteks, et jalutad teisipäeval peale tööd 10 minuti kaugusele külakinno (no ok, see on pigem nagu Elektriteater kui Piiri kultuurimaja), kus toimub vestlusõhtu pealkirjas mainitud Nobeli preemia laureaadiga. Maja puupüsti rahvast täis, kõik sumisevad sõbralikult, mõni on võtnud omale einelauast popkorni või topsikese õlut. 

Sissejuhatuseks antakse taadile Õpetatud Kanada Seltsi aumedal ja kuberner räägib sellest, et teadusega tegelemine teeb meid tugevamaks riigiks. Järgnenud vestluses vastab taat väga selgelt ja lühidalt mitmesugustele ärevusttekitavatele küsimustele, näiteks: Kas tehisaru võtab inimestelt töö ära? - Jah. Kas andmekeskused kulutavad liiga palju magevett? - Jah, meie head naabrid hakkavad seda küllap varsti meilt varastama. Kas tehisaru tegevus vajab regulatsioone? - Jah, ja ses suhtes on kommunistlik Hiina paraku toimetanud targemini kui liberaalne Lääs. Ja nii edasi. 

Kas on midagi, milles tehisaru ei ole veel inimesest parem? - Käelised oskused, ja need tööd ei kao ilmselt veel niipea, erinevalt arvutitöökohtadest. Aga on juba olemas veebilehed, kus AI-agendid (s.t autonoomsed juturobotid) saavad endile palgata pärisinimesi, et need nende eest pärismaailmas mingeid asju teeksid. (Ehkki ma arvaks, et need tegevused võivad pigem olla seotud lõhkumise kui meisterdamisega.)

Ja muidugi oh, kuidas minu väikene eestlasesüda paisus uhkusest, kui üks vähestest lavalt kõlanud nimedest oli Jaan Tallinna oma, ja seda korduvalt, nii seoses Anthropicuga kui tema ettepanekuga, et edaspidi tuleks hakata märgistama mitte tehisaru loodud digiobjekte, vaid inimese enda tehtuid (vrd "Eheda Eesti käsitöö" märgis). Ühesõnaga, ma arvan, et kui teda Eestisse kutsuda, küll ta tuleks.