Palimpsest

Istun mina bussis ja loen "Tõe ja õiguse" 3. osa (ärdagu kysitagu, miks, mul ei ole sellele head vastust), kus muudkui hoogsalt koosolekuid korraldatakse ja neid väisatakse, teinekord ka elu hinnaga - näiteks:
Et vabadusest arusaamist ühtlustada - sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine -, siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabaduse seletajaile kui ka vabadusele endale. (XV ptk algus.)
Ja siis jõuab buss Valjalga ja mina heidan pilgu bussiaknast välja, kus on bussipeatuse pingi seljatoele kinnitatud kuulutus, mis ytleb, et tule EKRE koosolekule Sakla seltsimajja "plaani pidama ja infot kuulama". Kas annab olla veel konspiratiivselt revolutsioonilisem. Eks Valjala kandis ole varemgi plaani peetud - 1905, 1919, 1944...

21. sajand

Ilumeelega varustatud noor raamatuhuviline valmistas installatsiooni raamatutest, mis tookord enam riiulisse ei mahtunud, sest riiulipind sai enne otsa, kui järg 21. sajandi raamatute kätte jõudis. Senimaani olid nad end vaguralt kirjutuslaua külje vastu surudes kuidagi ära elanud, aga seoses lauakeeramisega (no kui juba kella, siis miks mitte ka lauda) muutus nende positsioon taas mõnevõrra ebakindlaks. Noh, nagu kogu 21. sajand. Harjugu ära, eks ole.

Iga inimese hoidmisest

Kirjutasin yles yhe mõtte. Saatsin kohalikule kobrulehele. Ju ei sobind, pole kippu ega kõppu, ega ole ilmund kah muidugi. Teen siis nii, nagu Kunnus, et avaldan oma blogis "lyhendamata kujul". 

Osalesin vahetult enne vabariigi aastapäeva kodanikeühenduste eestvedajate koolitusel. Ühes sissejuhatavas ülesandes tuli vastata küsimusele: milleks te (s.t organisatsioon) olemas olete? Kohal olnud külaseltside esindajad vastasid: et külaelu arendada. Lektori lähema järelpärimise peale selgus, et nende tegevuse peamine mõte on siiski pakkuda pisikest emotsionaalset pidepunkti neile inimestele, kes veel maale jäänud on, et nad jaksaksid siin edasi elada. Et nad ei läheks ära.

Ja see on mu meelest väga oluline asi.

Sest meil on vaja iga inimest, iseäranis neid, kes meil just praegu olemas on. Mulle tundub, et „Maale elama“ ja „Talendid koju“ laadsete kampaaniate korraldajad tõenäoliselt ei adu, et oma retooriliste valikutega taandavad nad ühe kerge käeliigutusega teisejärgulisteks kõik need, kes siin juba kohal on. Seda, et otsitakse uusi, noori, hakkajaid inimesi, võib kergesti võtta ka nii, et olemasolevad on siis järelikult liiga vanad, elujõuetud ja jobud, et nendega pole meil midagi tarka peale hakata, aga vaat kui me ükskord ikka need õiged talendid kätte saame, siis...

Ma saan aru, et see ei ole nii mõeldud, aga seda on hõlpus nii tõlgendada.

Tegelikult tuleks meil kõigil teha jõupingutusi selleks, et need, kes siin juba on, tunneksid end vajalikena. Kus on hea, sinna tullakse niisamagi, ei pea kampaaniabussiga järel käima. Provints, nagu Maarja Vaino vähe aja eest tabavalt kirjutas, ei ole geograafiline mõiste, vaid vaimuseisund. Provintsimentaliteet paneb arvama, et kõik hea, sealhulgas head inimesed, on kusagil kaugel, aga kindlasti mitte meie seas.

Sellest seisundist väljumise harjutusi võiks alustada mõttega, et väärtuslik on iga inimene, kes siin elab – juba paljalt selle pärast, et tema aknas on igal õhtul tuli ja et ta teeb teinekord külavahetee peale inimese jälgi. Võib-olla tasub naabrit tunnustada lihtsalt selle eest, et ta siin olemas on ja su kõrval elab? Et tema muidu kasvatamatu koeranuustik öösiti metssigade peale haugub? Ja ei ole vaja oodata, et selle tunnustamise asja teeks ära näiteks vallavalitsus või president. Selleks on suuteline iga inimene.

Pakkugem üksteisele jõudumööda põhjust jaksata siin edasi olla. 

Omnea mea

Loomade lõhn. Lehmad. Rihalne. Muld. Maa. Sõnnik. Toit. Kodu. Kodu.
Suurrätt ongi kodu. Soe ja turvaline. Võib magades tekiks võtta, võib külmaga õue minnes ümber võtta. Isegi Siberisse ei keelatud suurrätti kaasa võtta. Eesti naiste ellujäämise salarelv. Suurrätist saab kompsu teha, isegi lapsi saab selle sees kanda. Kõike, mis mul on, kannan endaga kaasas.
Suurrätiga on kaasas riidekirstu lõhn, toa lõhn, kus on kangasjalad, vokk ja kraasid, ja kus teisel pool seina, rihalseukse taga, nohistavad loomad. Lehmad, lambad, hobused. Kanad.
Neid loomi ei ole enam ammu, aga suurräti lõhnas on nad alles. Kui ma räti märjaks teen, muutub lõhn eriti selgeks.
Ma pean seda suurrätti pesema, ta läks mustaks. Jätan sellesse oma jälje - midagi varasemat kustub - istun pesukausi kõrval ja katsun seda püüda.

Tagine

Kokandus ja käsitöö. Tarvitasin synnipäevakingitust, aga mitte marokopärase toidu tegemiseks, vaid hautasin seal sees puupliidi praeahjus hapukapsast odrakruupide ja seentega. Ise olen rahul. Kas marokolased ka oleksid, selles ma kahtlen.

Tunaoome

Tundes teatavat kohustust interdistsiplinaarse keskkonnahumanitaaria ees vaatasin telekast ameeriklaste kliimakatastroofifilmi "The Day After Tomorrow". Nonoh, ikka vääga ameerikalik film, mis seal salata. Supertorm ja inimene silmitsi metsiku loodusega; visualiseerimine käib läbi väga-ameerika symbolite - keeristorm lõhub ära Hollywoodi sildi, meri tõuseb Vabadussambale põlvini, silmapilkset temperatuurilangust näitlikustab tähelipu tardumine poole lehvimise pealt (analoogiana varem noorte poolt loodusmuuseumis nähtud mammutile, kes on kangestunud poole söömise pealt). Noored moodustavad ju iseenesest ysna kobeda Rakett 69 tiimi, nad saaks selles saates ilmselt hakkama kyll. Ja matkavatel taatidel on normaalne talivarustus. Aga lugu on jutustatud ikka väga linnainimesekeskselt; enamus siseruumitegevust toimub tugevalt elektrist sõltuvates tehiskeskkondades (hea, et noortel on kaminaga raamatukogu, kus trykiseid põletada); lõpus tervitatakse triumfeeriva muusika saatel neid, kes NY pilvelõhkujate katustel ringi tuiavad. Aga kuhu jäid kõik farmerid ja eramajaomanikud, mh? Mis toimus mujal? Kogu flmi jooksul opereeritakse tegelaskõnes kolme geograafilise piirkonnaga - Kanada, Siber, Mehhiko. Noh, ok, yhte jaapanlast, kes raheteraga pähe saab, ikka näidatakse ka.
Kuulukse, et "Mees, kes jäi ellu", pidi samasugune olema, et ikka Inimene silmitsi metsiku loodusega ja heroiline survival. See troop istub vist maailmakultuuris sygavamalt sees, kui ma omas naiivsuses arvan.
Mõned pildid ja klimatoloogi kommentaar on siin.

Tädi Julia ja kirjamees

Mmmm, milllline raamat! Nagu šokolaad. Ja kuna mulle meeldib šokolaadi syya tahvlikaupa, siis ei läinud ka lugemisega kauem kui kaks päeva. Lugemise plaan oli juba ammu, eks see saatus siis loksutas meid viimaks kokku, kui teda mineval nädalavahetusel kyla peal esikus trepimademel vedelemas nägin ja selgus, et ma võin ta lausa endale saada, kui tahan. Tahan, tahan.
Yhekorraga nii paks katoliiklik postmodernism kui ka suurepärane stiil ja mahedalt vulisev lugu. Nii maius kui muusika, nagu ytles rebane, kui torupilli järas. Lapsed mitu korda kysisid, et mis ma seal naeran, sageli ei saanud seda alaealistele päris yks-yhele reprodutseerida.
Imekombel tundus isegi Lima seal suhteliselt talutava linnana, ehkki laivis pole ma vist ikka Limast kohutavamas paigas kunagi olnud.
Ma ikka lootsin kuni lõpuni, et äkki tal ei õnnestu tädi Juliaga abielluda, aga teisalt oli see väga õpetlik meeldetuletus, et inimeste (tegelaste) elud jätkuvad ka peale seda, kui lugu ise juba läbi on.
Ja ka don Pedro Camacho kuju on väga õpetlik - kui inimene ennast liiga tõsiselt võtma hakkab, kyll siis tema katuse pealt ära sõitmine on ainult aja kysimus. Olgu see kõigile hoiatuseks.

Blackstar

Tegime siin ka koduste vahenditega plaaditäie blackstar'e Bowie mälestuseks.
Bonus tracks: Uss, Puu.

Barlova

Briketisuitsu
lõhn ytleb mulle: oled
jälle Karlovas

Kirsitubakas

Kõrvus aastavahetusel kuuldud kinnitus, et vaadates polnud kordagi piinlik olnud, astusime taaskord perekondlikult vastu kodumaisele mängufilmile (ehkki enne tekkis kysimus, kas peaks äkki lapsed tahvelarvutisse mängima suunama, kui asi väga erootiliseks läheb, aga leidsime, et kaunid loodusvaated on ikka kah midagi väärt ja ei suunanud. Ja ega pohlades pyherdamisest kaugemale asi ju läinudki.). Tagantjärele tarkusega tuleb tunnistada, et kuna kinnitus esitati siiski ebakaines olukorras, tulnuks sellesse suhtuda suuremate reservatsioonidega.
Väga otsene paralleel tekkis just enne seda eetris olnud "Nukitsamehega" - algul kahlatakse tundmatus metsas sõnajalgades ja siis jõutakse välja ruraalsesse idylli, kus setudel on parasjagu käsil non-stop pidu (ja ma nagu ei märganud tiitrites setude nimesid?).
Pärast tekkis kysimus, et kas tegu oli pigem a) turundus- või b) hoiatusfilmiga. Variant a: tulge ja kogege meeldejäävaid elamusi meie 4G võrguga kaetud metsades ja rabades! Variant b: eks alfaisased ole ikka värske liha järel liikvel, aga noortel tytarlastel ei maksaks teha enestele illusioone, nagu poleks mõni alfaemane noile alfaisastele juba möödunud sajandil oma kindlat käppa peale pannud.