Ainult rottidele

Tänastes päevauudistes räägiti sellest, et Tartu teadlased on leidnud, et rottidel ei põhjusta depressiooni mitte halbade emotsioonide ylekyllus, vaid heade puudumine. Ja et isendid, kelle suutlikkus rõõmustada on suurem, ei lange nii hõlpasti stressi.
Tsiteeritagu siinkohal kommentaariks "Sõpruse puiestee" laulusõnu Mait Vaigu sulest:

ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head
ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab

Aga tegelikult muidugi möönis ka Jaanus Harro päevauudise lõpuks, et ta ei ole kindel, kas inimesed ikka tahaksid elada sellises maailmas, kus emotsiooni hankimiseks piisab tableti sisse söömisest.

Hint

Mõnel vahepealsel mandril viibitud päeval ei olnud mõistagi võimalik kirjutada Kirju Sõgedate kylast. Kuulasin, mida targad inimesed räägivad kommunikatsiooniteooriatest, väisasin armsat ristipoega (kes on ka yks tark noor inimene), nuuskisin tuult tulevaste rakendumisvõimaluste osas. Aga enne seda jõudsin läbi lugeda Toomas Haugi kirjutise Aadu Hindist jaanuarikuu Loomingus, mida tahaks siinkohal samuti heaks kiita. Kõik tema kirjutised mulle tõtt-ytelda muljet pole avaldanud, seekord aga oli Aadu fenoomen väga selgelt tabatud ja naelutatud: hirm ja reetmine kui kaks juhtlõnga nii elus kui loomingus. Osalt selle artikli ärgitusel hakkasin yle lugema Hindi 1939. aastal esmakordselt ilmunud lyhiromaani "Tulemees", mis räägib kommunismikalduvustega meremeestest. Kui loetud saan, ju siis ytlen.

Tipa-tapa-nipa-näpa

Vaatasin, et pilte kipub blogis nagu väheks jääma. Moodsat meediumi kasutades on see teadagi patt või puudujääk. Seetõttu riputan neid täna siia kohe peoga, kõik puha noorte koduste kunstimeistrite paari viimase päeva toodang. Ja saateks naabrinaise kirjutatud luuletuse. Viimasel ajal on ta kyll olude sunnil rohkem viljelenud yhiskondlik-poliitilist värssi (vt detsembrikuu "Muhulast" valla kodulehel), aga lasteluuletusi ja suurepärast juhuluulet tuleb sealt ka kogu aeg. Mida tal sahtlis veel on, seda ma päris kõike muidugi ei tea, aga pyyan jõudumööda teavet juurde hankida ja vastava loa korral seda teistelegi jagada. No ja mulle muidugi omakorda jälle õudselt meeldiks, kui need, kes siia blogisse satuvad, ennast ka kuidagi sisse meldiksid, et ma ka natuke teaks, kas peale minu keegi veel kogu sellest pillerkaarist osa saab...
Aga lubatud pildid ja luuletus:



TIPA-TAPA-NIPA-NÄPA

Koduõuest algavad kõik tipa-tapa teed
pisikeste näppude nipa-näpa tööd
kui sa kasvad suuremaks
on pikemad su teed
kallist kodust kaugele
võivad viia need

Mida meeldib teha sul
selles kaasa löö
nii sa ükskord leiadki
oma õige töö

Jäine raamat

Sain eila öösi enam-vähem katuse alla artikli "Jäisest raamatust" ja lubasin endale selle puhul peale viie aasta pikkust mitmesugustel bioloogilistel ja administratiivsetel põhjustel peetud pausi jälle pisikese suusatiiru Rannakyla kandis. Mitte kyll päris "öös ja jääs", aga igatahes tekkis mul seda tiiru tehes mõte, et Smuul võis ju Nansenit fännida kuidas oskas, aga neil oli see kvalitatiivne vahe, et Nansen oli põrsapõlvest peale suusatada osanud ja liikus lumises keskkonnas nagu oma toas, Smuul aga võis end Antarktikas ses suhtes veel eriti võimetuna tunda. Siis pole ime, et jää- ja lumeväljad teda edaspidises elus surmalõhnase ahvatlusena painama jäid (vt Smuuli autobiograafia viimast lõiku).
Muuseas, esimesed suusad tõi Muhusse ja suusatas nendega siin Villem Grünthal-Ridala. Mina tõin Muhusse esimese kandelina. Nii et mingitpidi ikka kuulsate literaatide reas...

Sofi Oksanen

Mõnesuguse hilinemisega jõudis minuni rõõmustav teadmine, et Vabariigi President annab teiste kenade inimeste hulgas sel aastal aumärgi ka Sofi Oksanenile. Vaat selle teo ma kiidan heaks. Lisan siia sel puhul yhe luuletise, mille meisterdasin Kultuuriteooria tippkeskuse sygiskonverentsil "Stalini lehmade" mõju all olles. "Kultuur on kõrgel tasemel / kits lautas lehma asemel", nagu kõlab yks kolhoosialgusaegne jorutus (aga see võib vabalt ka Olaf Kopvillemi salm olla). Ma ei tea, et selle teose pealkirja yle kuskil väga arutletud oleks. Raamatus viidatakse ainult yhel korral proosavormis sellele, et Stalini aeg vahetas lehmad kitsede vastu vms. Pisenemise motiiv klapib muidgi hästi ka söömishäire teemaga.

***
Sisemine ruum tõmbub kokku
aheneb pitsitab
väline on võõrik
aga kaduda pole võimalik
ja ega ei taha ka
see on ainult puhas uudishimu
mis hoiab sind alles
pysti
kuhu ma kuhu ma
mahun

Looming

Täna oli mul vaja yhte 1982. aastakäigu Loomingut. Artur oli omal ajal enne Pärdi maja myyki panekut sealt Pärdi Riina vanad Loomingud siia tassinud. Maja koristades tassisin nad kuuri alla, sest päris ära visata ei tihanud ja õues tuld teha siinkylas ei tohi. Osad nendest jõudsin enne kuuri kokku kukkumist ära puhastada ja tuppa tuua. Nende hulgas 1982. aastakäiku ei olnud. Ähmane mälestus veel yhest eriti sitasest pakist kuuri all siiski koitis. Niisiis sumpasin läbi ylepõlvelume kaelavarisemisohtliku kuuri varemetesse - ja seal nad olid! Ei olnudki vaja bensiini põletada ega 8 kilomeetri kaugusele raamatukokku sõita, tarvitses ainult harja ja niiske lapiga pisut talitada, ja lugemiskõlblikud Loomingud olidki valmis! Hõissa hyveline ökoelu ja taaskasutus.

Varem on mind vanade Loomingu aastakäikude annetamise näol toetanud Heino Kään ja ristiema Virve, kellele siinkohal tervitused & tänud. Ja Laasu Arturile ja Pärdi Riinale, andku ead ingamist.

Tekstiil

Tänane tekstiilitoodang. Ja arvake ära, mis tekst seal all lebab...

Talv

Sõgedate kylas on talv ja kõik on hangunud. Lume all tiksub elu vaikselt siiski edasi - kes pusib artiklit kirjutada, kes mustrit joonistada, kes vahetab niisama ainet. Mõtlesin minagi ootamatult syllesadanud ohtrat vaba aega millegi uue katsetamisega sisustada. Eks ma kirjutan siin Muhust ja lugemisest, mis ma muud ikka oskan. Blogi pidade kyll juba vanamoodne kanal olema, aga mina ennast virtuaalsete suhtlusvõrgustikega siduda ei kavatse. Kes tahab sotsialiseerida, tehku seda näost näkku! Aadress - Sõgedate kyla. Teed on täna lahti ajamata.